Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran ja tänasel päeval võrkpallil teravalt silma peal hoidev Hillar Karm pani kirja pikema mõtiskluse kodus treenimise ja muudel teemadel. Muuhulgas meenutab Karm, kuidas nooruses samuti toas oma hüppevõimet arendas, meenutab endiste aega tipptreenerite mõtteid ja võrdleb neid tänastega. 

6. aprilli (2020) „Pealinna“ lehes kirjutas MyFitnessi spordiklubi jõusaali ja personaaltreeningute juhttreener Kadri Paat, et praeguse koroonakriisi olukorras on ka kodus võimalik leiutada viise, kuidas treenida ja kuidas tõsta treeningute koormust nii, et see oleks piisavalt tõhus. „Mina näiteks kasutan seljakotti, kuhu saab lisada raskuseks raamatuid või kuivaineid. Seljakott on eriti hea ka seetõttu, et siis on käed  vabad ja saab teha ka näiteks kükkisid,“ rääkis Kadri Paat. 

Viimaseks öeldu kohta lisan selgituseks, et kuna viimastel aastatel ei ole olnud meil vajadust selliselt treenida, siis ei ole see midagi muud kui nii öelda „uus vana“. Kunagi, väga ammu, kooliajal treenisin ma kodus kükke tehes oma hüppevõimet. Jõusaale siis üldse ei olnudki.   

Ja ega mul ei olnudki aega mujal harjutamas käimiseks, sest pidin „puhuma“ trompetit kooli puhkpilliorkestris. Ise aga tahtsin ma käia Tartu noorte Bigbandis (Paul Krooni käe all) trompetit puhumas ja kontsertidel esinemas. Matkisime Glenn Milleri bändi, kavas olid In The Mood, American Patrol, Rhapsody In Blue, Serenade In Blue jt. tollased hitid.

Ühe jala peal kükid tõstsid hüppevõimet

Idee kükkide tegemiseks sain oma esimeselt võrkpallitreenerilt Hugo Huimerinnalt, kes soovitas hakata hommikuvõimlemise ajal ka ühe jala peal kükkisid tegema. Algul üks, edasi kaks, kolm korda, siis viis korda järjest, hiljem maksimaalse kiirusega ja nii väikeste vahedega mitu sarja järjest. Selliselt kodus harjutades mu hüppevõime hakkas järjekindlalt suurenema.

Tartu poiste B-klassi (15-16-aastaste) võistkonnaga tulime Hugo Huimerinna (1916 – 2006) käe all (1955) Eesti esimese noorte 6-linna turniiri võitjaks. Mängisime koduses, Tartu I keskkooli kitsukeses võimlas, kusjuures näiteks Valgat võitsime 2:0 (geimid 15:0 ja 15:0). Samal ajal toimus Tartus ka noormeeste A-klassi (17-18-aastaste) turniir, kus Tartu meeskond, samuti Hugo Huimerinna käe all saavutas teise koha. Seega oli Hugo Huimerind tol ajal Eesti edukaim noortetreener.

Järgmisel kooliaastal kutsus TRÜ Sportmängude kateedri juhataja meistersportlane Aleksander Rünk (1909 – 1961) selle poisinolgi ülikooli võrkpallimeeskonna juures trennis käima. Aastail 1956-57 kuulusin ka üleliidulise koolinoorte spartakiaadiks valmistuva Eesti (17-18a.) võrkpallikoondisse. Koondise juhendajaks oli siis oma treenerikarjääri alles alustav füüsika- ja matemaatikaõpetaja Raimund Pundi (1923 – 2007), kellele me tookord olime esimeseks katsejäneste võistkonnaks. Eriti hästi meil spartakiaadil ei läinud, jäime seitsmendaks.

Keskkoolis õppimise ajal ma treenisin oma hüppevõimet sedavõrd, et ülikoolis söandasin minna kergejõustikuvõistlustel rinda pistma kehakultuuriteaduskonna tudengitega. Neli aastat järjest tulin ülikoolisisestel meistrivõistlustel paigalt kolmikhüppes teiseks, kusjuures igal aastal parandasin oma tulemust, kuni lõpuks jõudsin 9.12 meetrini. Paigalt kaugust hüppasin 3.09 meetrit. Oma 177 cm pikkuse kasvu juures ei olnud mul mingit küsimust käsipall (võrkpall ei mahtunud pihku ära) ülalt korvirõngasse pista.

TRÜ võrkpallimeeskonnaga jõudsime kolmel aastal järjest Eesti karikavõistlustel teisele kohale ja ühe korra Eesti meistrivõistlustel kolmandale kohale.

Koroona ajal kodus vangis hüppevõime ja õlavöö treenimisest

Nüüd, kus 12. märtsist alates koroonaviiruse tõttu kehtima hakanud eriolukord on meid kõiki koju nelja seina vahele lukustanud, on just algajatel ja noortel võrkpalluritel igati sobilik aeg oma hüppevõime arendamisega tegelema hakata.

"Mida? Kuidas? Mis jutt see niisugune on?" küsivad kindlasti kohe kõik.

Vastus on lihtsam, kui osatakse arvata – "Tuleb alustada ühe jala peal kükkide tegemisega!" Nii lihtne see ongi. 

Esialgu, tasakaalu hoidmiseks, on võibolla vaja kahelt poolt kätega tuge otsida ja ühe jala peal ehk ei jõuagi kükki ära teha. Mõne aja pärast, kui tasakaaluhoidmine on juba leitud ja jalad tugevamaks saanud, võiks hakata kükke tegema lühikeste seeriatena. Edasi - kui jalgades jaksu veelgi juurde tulnud, lähevad kükkide arvud seeriates suuremaks ja siis lõpuks sooritused juba maksimaalse kiiruse peale. On ju eduka ründelöögi sooritamiseks vaja plahvatuslikku ja kõrget üleshüpet.

Kuidas kodus ründelöögi hüpet treenida? Seina peale võiks ära mõõta ja märkida võrgu kõrguse ja selle alla põrandale teha märk kujuteldava väljaku keskjoone imiteerimiseks. Nüüd, kui olla küljega seina poole, saab paari sammu ning sirgete käte hooga alustada ründelöögile mineku hüppe harjutamist. Sirge jala kand ette maha (piduriks, peatab edasiliikumise), teine jalg kõrvale ja üleshüpe sirgete käte hoo ja pöia sirutusega ning puudutame seina võimalikult kõrgelt.

Ikka niimoodi, et üleshüppelt maandudes ei läheks hooga üle põrandale imiteeritud väljaku keskjoont tähistavast märgist (et ei lendaks võrgu alt läbi). Edasi. Näoga seina poole pöördudes võib edukalt ka blokihüpet harjutada, nii juurdevõtu- kui ristsammuga. Olen kindel, et niimoodi harjutades teie hüppevõime tõuseb.

Õlavöö tugevdamiseks saab kodus venituskummidega teha sobivaid harjutusi. Siingi on tähtis võimalikult suur korduste arv. 

Eesti treenerid olid maailmatasemel

NL-i edukaima noorte treeneri Raimund Pundi käe all võitsid Eesti noormehed 13 aasta jooksul (1968 - 1981) NL-i üleliidulistelt tippvõistlustelt 15 medalit, kusjuures viis neist olid kuldsed. Pundi võiduretsept oli väga lihtne ja konkreetne: "Mitte ise eksida! Tuleb teha paremini kui vastane, tuleb mängida nii, et vastane eksiks."

 Pundi oskas Eesti poisse treenida nii headeks mängijateks, et neid kutsuti pidevalt NL-i koondisesse mängima. Ja mitte ainult mängima vaid sellepärast, et meie poisid mängisid maailma ja Euroopa meistrite tipptasemel! 

Raimund Pundi hoolealustest, Tallinna Spordiinternaatkooli õpilastest jõudsid NL-i koondises juunioride maailmameistriks Jüri Rohilaid (1977) ja Aare Salumaa (1981), Euroopa juunioride meistriks Uno Tiit (1969), Viljar Loor (1971, 1973), Avo Tasane (1971, oli NL-i koondise põhisidemängija), Andres Karu (1975) ja Jaanus Lillepuu (1982). Hiljem tulid Euroopa täiskasvanute meistriks Viljar Loor (1975, 1977, 1979,1981, 1983) ja Jaanus Lillepuu (1987) ning Viljar Loor maailmameistriks (1978, 1982) ja olümpiavõitjaks (1980). Kas võib ühe treeneri tööl olla veel säravamat mängijate loetelu?

2004. aastal Käärikul treenerite koolitusel esinenud omaaegne NL-i koondise peatreener Vjatšeslav Platonov (1939 - 2005), kellega tegin pikema intervjuu, ütles treeneritöö iseloomustamiseks aegumatud ja kuldsed sõnad: "Treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema nagu hüpnotiseerija, kes oskab mängijad ja võistkonna algavaks võistluseks psühholoogiliselt ettevalmistada. Iga ründaja peab löögile minnes ja löögi ajal suutma ära näha, kus on blokk ja suutma blokist mööda lüüa," rõhutas Platonov.

Vjatšeslav Platonovi juhtimisel võitis NL koondis, kus üheks põhimängijaks oli eestlane Viljar Loor, 8 aasta vältel rahvusvahelisel areenil kõik, mis võita oli – OM-kulla, 2 MM-tiitlit, 6 EM-kulda, 3 maailma karikat. Platonov oli üks kahest meeste treenerist, keda koos Julio Velascoga nimetati 20. sajandi maailma parimaks treeneriks. 

Platonov tegi kauaaegsest NL-i koondise põhikoosseisu mängijast, Eesti mehest Viljar Loorist (1953 – 2011) planeedi Maa ajaloo suurima võrkpallistaaristaari.

1968. aasta NL-i meistri Kalev 68 mängutaktika oli – esimene üles. Ja meie mängijad suutsid pallingut edukalt vastu võtta, sest seda harjutati treeningutel väga palju. Kalevi treenerit Ivan Dratšovi (1921 - 1989) iseloomustades rõhutas Vjatšeslav Platonov: "ta oli mõtlev, analüüsiv, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal meestes peitus. Kalev mängis mittestandartset, omanäolist võrkpalli. Kalev oskas oma võistkonna tugevad küljed ja vastasvõistkonna nõrgad küljed mängus ära kasutada võidu saamiseks. Kalev mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida. Ivan Dratšov lõi targa, intellektuaalse võrkpallimeeskonna." Eesti spordiajalugu ei tunne teist treenerit, kellele on omistatud kolm teenelise treeneri aunimetust – Eesti, Ukraina ja Nõukogude Liidu oma.

Treener peab olema mentor

2018. aasta oktoobrikuus käis meie treeneritele koolitust läbiviimas väga pika nimega kohvimaa esindaja Giba (Gilberto Amauri de Godoy Filho), Rahvusvahelise Võrkpalli Föderatsiooni (FIVB) sportlaskomisjoni president. 20 aastat Brasiilia koondises mänginud mehe auhinnariiul on väga auväärne, seal on 44 tiitlivõistluste ja suurturniiride medalit. 

Meie treeneritele esinemises Giba rõhutas: "mängija tuleb panna mõtlema, vaja on vastase tegevus ette ära arvata, väga tähtis on mängijate mentaalne pool ja mänguks keskendumine. Nõrgem võistkond võib võita tugevamat, kui tal on hea psühholoogiline ettevalmistus. Juba noorest east alates tuleb mängijale selgeks teha keskendumise vajadus. Igale mängijale peab treener lähenema erinevalt."

Seda kõike rääkis Giba, kes ise jõudis riigi 200 miljoni elaniku hulgast oma maa koondisse. Kusjuures esimesest võrkpallitrennist saadeti ta ära koju sõnadega: "võrkpallurit sinust ei saa!" Väga tõsine töö enese füüsilisel arendamisel tegi Gibast tippmängija. 

Eesti naiste rahvuskoondise uuel peatreeneril, itaallasel Lorenzo Micellil näib olevat Platonovi ja Gibaga sarnaseid nägemusi meie esindusnaiskonnaga töö osas: "olen treener, kellele meeldib aru saada, kuidas mängija mõtleb. Treener peab olema ka mentor, sest tema osa on võistkonna edukuses ülioluline. See tähendab, et oled nende jaoks 24/7 olemas, pead nägema nende nägusid, tunnetama emotsioone. Näen naiskonnal suurt potentsiaali." Micelli käis eelmise aasta maikuus Eesti treenereid koolitamas. Siinne atmosfäär meeldis talle.

Mäng algab pallinguga – võitmine (punkt, geim, mäng) pallingu vastuvõtust

Viimastel aastatel olen käinud vaatamas paljusid Tallinnas toimunud tiitlivõistluste, Balti liiga ja Eesti MV mänge ning olen jõudnud järeldusele, et nii Eesti klubimeeskondadel kui -naiskondadel, noorte võistkondadest rääkimata, on raskusi pallingu eduka vastuvõtmisega ja sidemängijale võrgu äärde täpse suunamisega. Vahemärkuseks siia – Platonov nõudis pallingu vastuvõtul ja sidele mängimisel poole meetrilist täpsust!?

Olen märganud, et enamus pallingu vastuvõtjaid seisavad suures harkseisus, keha raskus täistallal, põlved natuke kõverdatud ja käed põlvedele toetatud. See on puhkeasend, see ei ole pallingu vastuvõtu ooteasend. Väljaku otsast tehtud tv-kaadritel on seda väga hästi näha.

Kui palling tuleb nüüd mängija ette, hargivahele, siis saadakse see ikka kätte, kui pall jääb ettepoole kaugemale, siis viskutakse plärtsti kõhuli maha. See on palli päästmine, mitte sidele kätte mängimine. Vana tõde on, et kui on õige liikumise alustamiseasend ja kiired jalad, siis ei ole vaja palli järele viskuda.  

Treenerid peaksid ju teadma, et pall läheb täpselt sidele kätte vaid siis, kui seda mängitaks oma keha eest ja ollakse rinnaga täpselt sidemängija suunas. Algajatele ja noormängijatele tuleks seda, kaitsemängu üht põhitõde selgitada.  

Aleksander Rünga õpilasena mäletan selgelt tema õpetust, et olles kaitsemängu situatsioonis seisaks mängija nagu kuuma pliidi plaadi peal, millel ei saa rahulikult paigal olla, keha raskus võrdselt mõlemal jalal ja kannad korraga maas. Võtta tuleb madal asend, keha raskus päkkadele viia, üks jalg teisest pisut eespool ja jalalt jalale tammuda nagu oleks tallaalustel kuum. Täpselt sedasama rääkis ja näitas ise ette maailmakuulus Giba Audentese spordisaalis toimunud treenerite koolitusel oktoobris 2018.  

Nägin eespoolkirjeldatud, pallingu vastuvõtu asendit Saaremaa meeskonna viimaste mängude tv-ülekandeid vaadates, kui kogenud Keith Puparti tegevust jälgisin. Ega ilmaasjata ei peeta teda Eesti üheks parimaks pallingu vastuvõtjaks. Noorematel mängijatel tasuks kindlasti Puparti pallingu vastuvõtust õppust võtta.  

Seega – pallingu vastuvõtu õige lähteasendi, hästi treenitud reaktsioonikiiruse ja targa mängu- lugemise oskuse omamisel on võimalik kõik pallingud ja ründelöögid edukalt vastu võtta ja pall sidemängijale rünnaku alustamiseks täpselt kätte mängida. On ütlematagi selge, et ilma korraliku palli vastuvõtuta ei ole võimalik edukat rünnakut alustada.

Treeneri ja mängija koostööst

Siinkohal tahan meenutada Eesti võrkpallitreenerite akadeemilise isa Aleksander Rünga üht võrkpallimängu põhitõde – ei ole mingit mõtet rääkida mängu taktikast, kui mängijad ei soorita tehnilisi elemente piisavalt hästi, nii et treeneri planeeritud taktikat oleks mängus võimalik ellu viima.  

Täpselt samu asju tõi oma intervjuus esile Eesti meeste rahvuskoondise uus, prantslasest peatreener Cédric Ènardi ("Postimees," 9.04.2020): "Tavaliselt tahan, et mängus ja trennides oleks distsipliin. Soovin, et mängijad kokkulepitust kinni peaks ja reegleid austaks. Mulle meeldib suhelda, et neid paremini mõista ja aru saada, mis kellelegi sobib. Treener ja mängijad peavad koostööd tegema."

Möödunud suvel sai otsa rumeenlasest peatreeneri Gheorghe Cretu (51) kuus aastat kestnud Eesti meeste rahvuskoondisega töötamise ajastu. Eestis tegutsetud aja jooksul viis ta meie rahvuskoondise kolmel korral EM-finaalturniirile. Kahel aastal 2017. ja 2018.aastal valiti Cretu Eesti aasta treeneriks.

Kokkuvõtteks – Raimund Pundi, Ivan Dratšov ja NL-i koondise treener Vjatšeslav Platonov olid treenerid, keda Eesti võrkpall mäletab ja austab igavesti ning kes tõstsid Eestimaa võrkpallimehed ajalookilbile.

Hea nooremapoolne võrkpallisõber, tuletasin natuke meelde möödaniku tuntud treenerite ja mängijate mõningaid ilusaid saavutusi. Öeldakse  – kes minevikku ei mäleta ei oska tulevikku ehitada. Nüüd on Eesti mõlemal rahvuskoondisel uued ja edukad välismaa peatreenerid ja saab näha, kuidas ja kas nad suudavad meie eelmiste treenerite poolt saavutatu ülemängida. Ootame huviga.