Tänane lugu heidab pilgu suure vene impeeriumi avarustel toimunule, oli ju ka eesti võrkpall sellega aastakümneid lähedalt seotud.

Nõukogude Venemaal hakkas võrkpall arenema enam-vähem samal ajal kui meil – 1919. aastal. Meie loeme oma võrkpalli alguseks seda daatumit, venelased aga 1932. aastat, mil loodi Üleliiduline Võrkpallisektsioon, mitte veel -föderatsioon. Eesti korraldas esimesed oma maa meistrivõistlused teatavasti 1925. aastal, Venemaa õigusjärglane NSV Liit kaheksa aastat hiljem.

Esimesteks uue ala progandistideks peavad suure idanaabri võrkpalliajaloolased Moskva teatrite sportlikke artiste ja kehakultuuriinstituudi üliõpilasi. Venelased võiksid stardipauguks lugeda ka 1928. aastat, kui võrkpalliturniir oli esmakordselt üleliidulise spartakiaadi kavas, aga millegipärast pole nad seda teinud. Juba kahekümnendate aastate teises pooles tunti lendpallimängu Volgamaal, Ukrainas, Kaug-Idas, Taga-Karpaatias, Leningradis, Kasahstanis, Aserbaidžaanis, Valgevenes. 1929. aastal oli ligitõmbav mäng üleliidulise koolinoorte spartakiaadi kavas. Esimesed NSV Liidu esivõistlused (või meistrivõistlused) peeti 1933. aastal.

Hiidriigi meistrid selgitati linnadevahelistel turniiridel, mitte klubide või liiduriikide vahelistel võistlustel. Pärast sõda mängisid linnade turniiridel mõnigi kord edukalt ka eestlased, eriti naised). Esimesteks rahvusvahelisteks võistlusteks oli kohtumised afgaanidega, seda vaid oma kodus. Välismaale sõideti alles kaks aastat pärast sõja lõppu. Niipea kui sündis FIVB (1947), loodi uue nimetusega keskorgan ka Moskvas – tekkis NSV Liidu Võrkpalliföderatsioon (1948).

Esimesed Euroopa meistrivõistlused (1948) võitis NSV Liidu naiskond, esimeseks maailmameistriks (1949) kuulutati NSV Liidu meeskond. Professionaalsel tasemel suutsid tookord mängida vaid sotsialismimaade võrkpallurid. FIVB liikmeid oli esialgu kõigest 14. USA-s ja Brasiilias nauditi tipptasemel rannavõrkpalli, Euroopa idaossa jõudis paarismäng (ka mäng kolm kolme vastu) alles kaheksakümnendatel aastatel, eestvedajaks ja mitu aastat järjest kõige edukamaks olid eestlased. Jõudsime ka olümpiamängudele varem, 1996. ja 2008. aastal. Meie ida- ja põhjanaabrid pole nii kõrgele veel lennanud, küll aga lätlased, meie kunagised õpilased – olümpiapronksini kaks aastat tagasi Londonis.

Soome läheb koos Jaapaniga ajalukku, kui maa, kus hakati esimesena tiitlivõistlusi korraldama „vanainimestele“ - 40-aastastele ja vanematele. Selles (hiljem ka 35+ ja paljudes vanemates vanuseklassides) on eestlased palju medaleid võitnud. Seal on võimalus võidurõõmu tunda kunagiste MM-i, EM-i ja OM-i medalivõitjate üle. Jaapanlased olid esimeste hulgas veel minivõrkpalli propageerimisel. Malaisias, Indoneesias ja mujal Kagu-Aasias tõmbab rahvast ligi võrkpallimäng jalgadega. Igat masti uuendusi on välja pakutud veel (näiteks mäng 185 cm pikkustele ja lühematele) meestele, FIVB on võtnud tsensori hoiaku ja seisab enamasti konservatiivide poolel.