27.01.201508:15

 

Oli veel nõukogude aeg, aga kutsar nimega Gorbatšov oli ohjad juba lõdvemaks lasknud, aimamata, et see kasutatakse kohe ära. Moskvast lendu lastud mõiste „perestroika“ oli siis baltlastele signaaliks: jah, me korraldame oma elu ümber, aga oma tahtmist mööda. Moskva polnud enam endine, ka seal oli rohkesti teisitimõtlejaid, õnne oli ka ja me kõik teame, millega see lõppes.


Aga kaheksakümne kuuendal aastal, võrkpalli MM-i aastal, oli kõik veel toores, etteaimamatu ja lootusest laetud. Siis laekus Eesti Võrkpalliföderatsiooni kontorise Pirital kiri Moskvast, mis teatas, et Eestile on eraldatud kolm kohta spetsialiseeritud turismigrupis, mis suundub Prantsusmaale vaatama huvitavaid paiku meeste võrkpalli maailmameistrivõistlusi. Koguni kolm ja Prantsusmaale! See oli üllatus, kuna kapitalismimaadesse pääses mittesportlane tollal harva.


Spetsialiseeritud turismigrupp tähendas seda, et grupp koosnes võrkpallitreeneritest, palgalistest ja ühiskondlikest ametnikest jms. Eestist pääses valitute hulka üks spordijuht ja kaks võrkpalliföderatsiooni juhatuse liiget, kellest üks oli ajakirjanik (endalegi üllatuseks siinkirjutaja). Et välissõidu dokumendid Moskvas kaduma ei läheks, võeti kaasa suuremaid ja väiksemaid kingitusi. Meie piirdusime väiksega – Vana Tallinnaga. Grupi juhiks oli maaailmakuulus treener Vjatšeslav Platonov. Ta oli hiljuti haiglast vabanenud, kuid ei naasnud NSV Liidu koondist juhtima (kuigi lootis), vaid lükati kui ebamugav tüüp mitmeks aastaks koondiseringist välja.


Pariisi võeti kogu seltskond enne reisile asumist NSV Liidu saatkonnas kokku – instrueerimiseks, kuidas välismaal käituma peaks, kellest ja millest hoiduma, kus silmad pärani hoidma jne. Ka sellal liikusid linnas terroristlikud rühmitused, kes aeg-ajalt pommiplahvatusi korraldasid. Üks pomm oli ainult mõni päev varem plahvatama pandud kesklinna kohvikus. „U nas vsjotaki luttše,“ resümeerisid grupis ülekaaluka vähemuse moodustanud naisliikmed ja otsustasid kohvikuid vältida. Lause, et kodumaal on asjad paremini korraldatud, saatis nende vaatlusandmeid iga päev.


Turismimarsruut hõlmas kolmepäevast bussisõitu Pariisist Loire-äärsetesse lossidesse kuni Tours´ini, kus peeti MM-i alagrupimängud. Vaatamisväärset oli kuninglikes lossides palju, väsimuseni palju. Ühel hetkel sai mõnel kuningate magamistubadest villand ja nad saatsid delegatsiooni giidi juurde. „Lõpetage meie vedamine mööda losse, viige meid hotelli, tahame puhata!“ Giid jäi mõttesse. Kohe andis meie kolmik teada oma arvamuse: „Meie oleme väga huvitatud marsruudist kinnipidamisest. Palume jätkata.“ Giid, prantsuse venelanna, teatas: „Ma ei tohigi midagi muuta. Minu kohus on läbi viia reis lõpuni täies mahus.“ Nii ka jäi. Jõudsime võistluspaika, Prantsusmaa võrkpallilinna Tours´i...


(Järgneb)


Autor: Valeri Maksimov

 

Kommenteeri uudist

Ajalugu: 1986 – kuidas me MM-il käisime