Tours, võrkpallilinn, 1986. aasta maailmameistrivõistluste linn. NSV Liidu kolmekümneliikmeline turismigrupp seab end sisse mugavas hotellis ja hakkab kaasa elama favoriidi seisuses Nõukogude meeskonnale. NSV Liit on vaid üks soosikutest, peafavoriit on olümpiavõitja (1984) USA.

Seitse aastat võitmatu armaada kuulsust nautinud NSV Liidu koondise edu sai lõpu 1983. aastal, kui tuldi Euroopa meistriks. Siis oli viimast korda koondises kolmekümneaastane Viljar Loor. Läks Loor, lakkasid ka võidud. Pärast seda pole NSVL/Venemaa enam maailmameistriks tulnud. Euroopa meistri tiitlini jõuti 1991. ja 2013. aastal, olümpiavõiduni alles 32-aastase vaheaja järel (2012).

Grupi liikmetele tagavad sissepääsu Toursi spordihalli piletid, mis kuuluva turismireisi hinna sisse. Kõik võtavad pileti vastu, aga sisse kõik ei lähe. Nad müüvad välisukse juures pileti maha ja hajuvad vaikselt linna peale. Nii teenivad lisaraha paljud. Moskvast kaasa võtta lubatud valuuta on minimaalne, selles eest kingitust kodustele eriti ei osta. Grupi juht, NSV Liidu teeneline treener Vjatšeslav Platonov teenib raha härraslikumal moel, jagades tasulisi intervjuusid Prantsusmaa ja teiste riikide telekanalitele. Ikkagi maailmakuulsus, kelle sõnal on autoriteeti.

Mina võin samuti oma piletid ära müüa. Akrediteerin ennast ajakirjanikuks, näidates ette AIPS-i kaardi. AIPS on ülemaailmne spordiajakirjanike liit. Niipea, kui pressikaardi kaela saan, lähevad grupikaaslased kadedaks – kuidas sa kaardi said? Seletan, kuigi aiman, mis järgmine küsimus on. Nii juhtubki. Akrediteeri meid ka! Sa oled ju oma poiss, eks ole? Mul õnnestubki veel paarile inimesesele – statistikule ja spordajaloolasele kaelakaart hankida. (Sama kordub kolme aasta pärast Stockhomis, kus aitan sisse kümmnekond kaasmaalast - paljuski tänu sellele, et akrediteerimisega tegeleb soomlanna. Peaaegu oma inimene.)

Alagrupimängud läbi, suundume tagasi Pariisi, kus peetakse poolfinaalmängud ja finaal. Kõik on läinud ootuspäraselt, esikohamängus on vastamisi olümpiavõitja USA ja MM-tiitlit kaitsta üritav NSV Liit. Kolm eestlast aga hoolitsevad kogemata selle eest, et kõik liiga libedalt ei läheks. Nad planeerivad samaks pühapäevaks kohtumise UNESCO-s töötava eestlase Raul Pakkasega, endise võrkpalluriga. Rauli abikaasa on teinud tuuri turul ja kostitab meid hõrgutava salatiga, pluss muu prantsusepärane, pluss prantsuse vein... Meil on väga-väga lõbus.

Järsku vaatab keegi meist kella – pool kuus! Kolmveerand kuus pidime spordihalli peaukse ees grupiga kohtuma ja koos sisse minema. Mäng algab kell kuus. Selge, et jääme hiljaks. Kargame lauast, Raul tuleb meid saatma, et me metroos vastasuunas ei sõidaks. Jõuame kohale ja muidugi ei oota meid Bercy ees enam keegi. Ruttame saali ja otsime pimendatud tribüünil parajasti vaba oleva tooli. Esimene geim on poole peal. Bercy mahutab 15 000 pealtvaatajat, vabu kohti õnneks jätkub. Järsku näen, kuidas keegi hiilib aeglaselt ülemiste ridade poole ja justkui otsiks kedagi. Ja maandub minu kõrvale. Platonov!

„Molodets, Valera!“ pahvatab ta poolihääli. Lasen endale seletada, mille eest mind tänatakse. Grupi juht selgitab: kõik kogunesid õigeks ajaks, eestlasi netu. Ootavad veel kümme minutit ja nendivad vihaselt: eestlased on ära hüpanud, kõik kolm – aseminister, spordijuht ja ajakirjanik! Grupp valgub saali ega suuda mängule keskenduda, sest ees võib seista suur aruandmine Moskvas. „Ütlesin neile, et eestlased tõenäoliselt hilinevad. Vähemalt Maksimov ei hüppa ära!“ näitab Platonov oma ettenägemisvõimet. „Kus teised on?“ Teen talle rõõmu: kõik on kusagil saalis, küll me pärast mängu kokku saame. Ärahüppamist pole plaaniski olnud - kes siis omastele halba soovib.

Finaalis võidab USA NSV Liitu ja kordab sedasama Souli olümpiamängudel 1988.

Autor: Valeri Maksimov