Laupäeval Pärnus toimunud tähtede (endised ja tänased pärnakad) mängu puhul tasub meenutada, kuis Pärnu meeskonna euroteekond algas. Sajandivahetus oli suurte ootuste aeg, pärnakaid jälgiti kasvava huviga, enamik tugevamatest mängijatest olid pärit Pärnust. Koondise ukse taha järjekorda asunud tulevikulootused ei koputanud, vaid lausa prõmmisid uksele. Oli olümpia-aasta 2000.

Eurokarikamängude stardiks valmistunud Pärnu meeskond tugevdas klubi lähinaabritega, värvates Peteburist temporündaja Kirill Plešakovi ja Lätist nii ründaja kui libero kohuseid täita suutva Austris Stalsi. Esimene vastane Euroopa tugevuselt teises divisjonis Top Teams Cup (TTC) oli Varkause Paterit (Soome). Eestlased kaotasid kodus 2:3 ja võitsid võõrsil 3:2. Geimide ja punktide vahe osutus võrdseks, võidetud-kaotatud punktide jagatis viis kõige napimalt edasi Varkause klubi.

Pärnakad jätkasid aga hästi CEV karikasarjas (tookord tugevuselt kolmas eurosari, praegu teine), võites alagrupis Luksemburgi Mansai 3:0, Lausanne´i ülikooli 3:0 ja rõõmsa üllatusena Saloniki PAOK 3:1. See tagas koha 16 parema hulgas, aga mitte rohkem. Tollal Venemaa paremikku kuulunud Jaroslavli Neftjannikule kaotati seejärel kaks korda 1:3.

Järgmisel aastaks tugevdati meeskonda kolme välismaalasega (Viktor Šaraliev Bulgaariast, Aivis Eida ja Austris Stals Lätist). Avaringis ei saanud Pärnu VK TTC- sarja esimeses voorus vastu Ukraina meistrile Harkovi Lokmotiivile, mängides kodus 3:2 ja väljas 1:3. Aste madalamal (CEV Cup) jätkates ületati Paphos (Küpros) mõlemal korral geimigi loovutamata, kuid siis kerkis ületamatu seinana ette Itaalia tippmeeskond Cuneo Noicom, sarja suursoosik. Numbrid kinnitasid viimast: 0:3 ja 0:3. „Teie noorte meeste parimad mängud on veel ees,“ lohutas Cuneo ründaja Tuomas Sammelvuo eestlasi.

Sügis 2002. Pärnu Võrkpalliklubi juhtkond ja sponsorid püstitasid meeskonnale väga kõrge eesmärgi – pääseda Top Teams Cup-il kevadeks 2003 nelja parema hulka. Põhisponsori ESS juht Urmas Sõõrumaa ei tseremoonitsenud: „Toetajad ootavad läbimurret. Usume mängijatesse, võrkpall on tõusuteel.“ Alustuseks võitis Pärnu KEK Aalborgis (Taani) Novi Sadi Vojvodina 3:0, Tulcea Deltaconsi 3:1 ja Aalborgi HIK-i 3:0. Pääs 16 hulka oli tagatud. Järgmises ringis võitis Pärnu VK kodus Tšerkassõ Azoti (Ukraina) 3:2, Innsbrucki Wasserkrafti austerlaste väljal 3:0 ning Castelo da Maia portugali publiku silme all 3:1. Alagrupi võitnud pärnakad olid jõudnud kaheksa parema hulka. Meeleolu tõusis tuhandetes Eesti kodudes, toetajaskond laienes. Pinge tõusis. Eesti Võrkpalliföderatsioon tunnetas kasvavat jõudu ja asus taotlema Spring Cup-i (tollane tippturniir põhiliselt Lääne-Euroopa võistkondadele) korraldamisõigust Eestis.

Kuid hooaeg veel kestis. Esinelikusse jõudmiseks tuli kahe kohtumise tulemusena üle olla Hollandi paremikku kuuluvast Apeldoorni Piet Zoomersist. Õnn hellitas hollandlasi: Pärnu VK võitis neid kodus 3:2 ja kaotas võõrsil 1:3. Meile niisiis 5.-8. koht. Ometi ilmnes varsti, et Eesti esindusklubi võib tõusta veel kõrgemale.

(Järgneb)

Autor: Valeri Maskimov