Teadaolevail andmeil olnud eestlased esimesed võrkpallurid Euroopas (maailmas?), kes tugevat bumerangservi lõid. Aga kes lõi seda ammu kasutusest maha võetud servi esimesena Eestis? Siin lähevad arvamused lahku, mis on ka loomulik, sest keegi ei võtnud platsi kõrval kalendri või stopperiga aega.

Staažikas võrkpallikohtunik, ajaloohuviline Mati Koorep omab allikaid, millest üht volley.ee siinkohal tutvustab. USA-eestlane Arnold Niggol-Niitme heidab oma Ameerikas ilmunud ajaleheartiklis asjale valgust. 1920. aastatel levinud palling defineeriti järgmiselt: „sirge, lahtise labakäega ülepea kaarlöök.” Selles polevat puudunud isegi „salakaval vint, mis lennuhoo vähenedes palli teisel pool võrku uskumatult järsku lennujoonest allapoole kiskus...”

Niggol-Niitme väitel oli selle servistiili fenomenaalseks leiutajaks ja esindajaks kirjanik-sportlase Eerik Laidsaare andmetel Tartu kommertskooli poiss Heino Laisk. Ühel koolinoorte võistlusel tõi ta 30 punkti geimitulemustega 15:0 ja 15:0, ilma et teised mängijad saanuks palli kordagi puudutada. Küllap oli tegemist väga ebaühtlase tasemega võistlusega. Kuulsaks sai see palling 1932. aastal Tšehhis, kus eestlased võõrustajaid karmilt kohtlesid ja seda suuresti tänu tugevale pallingule. 

Ka Heino Laisk põgenes 1944. aastal Eestist, jättes maha kuueaastase poja Agu. Agu Laisast sai samuti võrkpallur, hiljem džässmuusik (saksofonist), rahvusvahelisel tasemel teadlane (füüsik, bioloog). Isa ja poeg kohtusid alles aastakümnete pikkuse eemaloleku järel.