21.04.201511:15
Jätkame sealt, kus jutt pooleli jäi – kuidas eestlased 1989. aasta veebruaris Rio de Janeiros rannavõrkpalli MM-etapil käisid. Mängud andsid viigi: Vardo Tikas ja Margus Niinemägi võitsid brasiillasi ja hispaanlasi ning kaotasid kuubalastele ja jaapanlastele. Kokkuvõttes etapilt 17. koht, mis oli üle ootuste hea, sest rannas võisteldi viimati seitse kuud tagasi. Etapi võitsid maailma tugevaimad, ameeriklased Sinjin Smith ja Randy Stoklos.
Kojusõiduni jäi paar päeva aega, poisid kasutasid seda osavõtuga mitteametlikust nelikute turniirist, milles jõudsid poolfinaali. Vana, meeskonna esindaja, tegi kõik linnaga tutvumiseks. Ja kohe hakkas juhtuma... Kell kümme õhtul võttis vana ette jalutuskäigu peatänavale, imestades vaikselt, kui vähe inimesi tänaval kõnnib: õigupoolest mitte ühtegi. Hotelli portjee oli küll öelnud, et ärgu ta üksi linna peale mingu, eriti pimedas, aga noh, keda siis nõukoguliku karastuse saanud inimene pelgab, mitte kedagi! Vöörahakott jäi ka vööle.
Äkki, nagu maa alt, kerkis viis poissi kõnniteele – paar poissi otse ette, kaks külgedele, üks selja taha. Vanust võis neil olla 13-16, võib-olla ka rohkem. Väikseim toetas noa vana kõhu peale ja sihtis sõrmega rahakotti. Mõtlemiseks aega ei antud. Seljatagune poiss lõi jalaga vanale põlve pihta ja vana kaotas sekundiks tasakaalu. Kuid verine põlv ajas ta vihaseks. Rahakoti vabatahtlik äraandmine ei tulnud kõne allagi, seal oli kogu meie valuuta, üle viiesaja dollari. Tuli võidelda, saagu mis saab. Üks küljel olijatest üritas rahakotti enda kätte haarata, aga koti rihm pidas imekombel vastu. Vana virutas tagantkätt selja tagant ründajale ja hüppas ringist välja. (Ära kunagi jää ringi sisse, oli teda kunagi õpetatud.) Ühtäkki olid poisid kadunud. Nende taktika oli ilmselt lihtne: kui kohe ei õnnestu, siis jooksu... Tavaliselt antakse kogu varandus pikema jututa ära, peaasi et ellu jääks.
Vana ei võtnud õppust. Tõsi, järgmisel õhtul jättis ta rahakoti hotellituppa, kui uut kogemust hankima siirdus. Kus favela asub, küsis ta portjeelt. Too näitas suuna kätte, aga hüüatas üllatunud näoga: „Härra, ärge sinna küll minge! See on ohtlik ja ...” Paremat reklaami poleks teha saanudki. Soovituse favelat külastada andis vanale Tallinnas Tiit Made, kes oli just Brasiilias käinud. Favela on slumm, kus liigub palju kurja näo ja teoga inimesi. Teades, millisest teeotsast sinna saab, hakkas vana julgelt astuma.
Tänaval ei olnud jällegi kedagi peale tema. Tänavavalgustus sama hästi kui puudus. Kõhedus imbus naha vahele, samm aeglustus. Ootamatult – kuidas ta seda küll ei märganud – oli vana silmitsi põiktänavaga... See polnudki põiktänav! Tema ees avanes hiigelsuur hoov, killuke allilmast, millest ta oli vaid raamatust lugenud ja kinos näinud. Seal käis vilgas tegevus; keegi karjus (või laulis?),keegi tantsis, kedagi küpsetati lahtisel tulel (loodetavasti mitte inimest), keegi armatses... Elu kees. Vana tardus ennenägematut pilti vaatama. Kuni...
Kolm meest hakkasid mõõduka kiirusega vana poole tulema. Vanani oli paarkümmend meetrit. Kutsumata külaline pööras rõhutatud aeglusega ringi, näitamaks et ta ei karda neid ja taha enam ei vaadanud. Niipea kui ta nurga taha jõudis, haaras jalast plätud ja jooksis, jooksis, jooksis... Vana jooksis kindlasti oma elu kiireimad nelisada meetrit, kuigi ta polnud staadioniringi kunagi varem läbinud. Kuni sai aru, et keegi teda ei jälita. Aga võib-olla jälitas natuke ja siis loobus? Palju mõtteid käis läbi ta pea – mis küll võinuks juhtuda.
Saatkonnatöötaja Konkin ei lasknud enam midagi juhtuda. Korjas kolmiku õhtu saabudes saatkonna auto peale ja sõidutas mööda linna oma äranägemise järgi. Ikkagi väga-väga vaadatav linn. Kui vana oskaks, kirjeldaks ta kirjeldamatut, tõusu üle linna kõrguva Kristuse kuju jalamile, aga see käiks talle ülejõu. Äralennupäeva eelõhtul toimus pidulik bankett, vana sai seal tuttavaks tähtsate persoonidega maailma rannavolleladvikust, jagati vastastikku visiitkaarte ja kutseid võistlustele. Veini voolas mõõdukas koguses. Pinge langes. Korraks.
Äralennupäeva varahommik. Meid saatma tulnud korraldustiimi tütarlaps oli veel unisem kui meie. Lasime tal koju minna, sest teda pole enam vaja, lennuk pidi tütarlapse sõnul minema kahe tunni pärast. Aga ei! Lennuk oli juba läinud! Tütarlaps eksis tahtmatult, pannes kellaaegadega kõvasti mööda. Pidime olema mõne tunni pärast Buenos Aireses, kus meid pidi peale võtma Aerofloti lennuk tagasilennuks Moskvasse. Paaniliselt tegutses uurisime teisi võimalusi – muid Argentiinasse suunduvaid lende. Ei midagi. Aeg lendas. Siis haaras Margus initsiatiivi, hüppas registreerimislaua pagasikaalule ja esitas nii intensiivse ja valju tiraadi, et see ei saanud mõjumata jääda. Asjamehed ja -naised panid veelkord pead kokku ja mõtlesidki välja! Nad panid meid Šveitsi eralennuki peale, mis täiesti juhulikult samal ajal samas kohas turiste vedas. Meil vedas – jõuame parajaks ajaks kohale. Lasime pingel langeda, vaatasime värvilisi trükiseid ja rüüpasime õlut. Varsti pidi serveeritama lõunasöök, lugesime menüüst.
Äkki läks vana nägu pilve. Menüüs seisis sulaselgelt väljumiste-maandumiste graafik ja seal oli kirjas, et teel Buenos Airesesse teeb meie lennuk pooleteisttunnise vahemaandumise Salvadoris – tankimiseks. Me ei jõua ikkagi Aerofloti lennukile!
Vana kaalus ja otsustas teha meeleheitliku katse. Kaotada polnud enam midagi. Ta rääkis oma ideest poistele, nood vaatasid teineteisele otsa – vana on päris lolliks läinud... Vana tuletas meelde oma kooliaegse saksa keele riismed ja sammus vanemstjuuardessi juurde, et pärida: kas lennuk, mis pole liinilennuk, saaks Salvadoris planeeritust vähem aega peatuda? Vanemstjuuardess saatis vana – ei, mitte kuu peale –, vaid lennuki komandöri juurde, kes oli just kokpitist väljunud. Lendur kuulas vana närvilise jutu ära, mõtles natuke ja haaras siis ukse kõrval seinalt telefoni, et öelda reisijatele mida? Seda, et lennukist väljume vaid pooleks tunniks, kohe lendame edasi. Ime oli sündinud. Jõudsime joostes kohale õigeks ajaks.
Aerofloti lett oli tühi. Ootasime. Umbes veerand tunni pärast tuli tagaruumist vene mammi, kuulas meid ära ja naeris: Noored inimesed, kuhu te kiirustate? Kas teile ei meeldi siin? Rahunege maha, lendurid puhkavad. Reis hilines Moskvast väljudes ja tagasilend lükati edasi. Väljume kahe tunni pärast...
Aitab. Tagasisõit läks väheke kiiremini. Moskvasse jõudes pidi vana esitama spordikomitee võrkpalliosakonnale kirja vormis seletuse kõige toimunu kohta .– nii umbes kaks A4 külge. Vana kritseldas pool lehekülge ja lubas pikemalt kirjutada ajalehes Sovetski Sport. Väga hea, vastas võrkpalliametnik, kirjapandud lugemata. Jäi üle veel teha samalaadne seletus raha kulutamise kohta. Vana piirdus jällegi pisikese tekstijupiga ja läks raamatupidaja kassaluugi ette. Aeg venis. Vana võttis kasutusele arvukatel Venemaa-reisidel omandatud taktika: hüüatas järsku valjusti ja veenvalt: Pean kohe lennukile tormama! Sellest oli abi. Tegelikult sõitsime koju rongiga. Vana tegi veel kaua Lasnamäel tervisejooksu ja viis prügiämbrit välja, CCCP-dress seljas.
Autor: Valeri Maksimov
Kommenteeri uudist