Oli aeg, kui Eestis ilmus järjepanu passimõõdus trükis nimetusega „Sportlase käsiraamat-kalender.“ See sisaldas peale kalendri spordialade reegleid, õpetussõnu, nõuandeid, järgunormatiive jpm, mis spordialast huvi võis tekitada. Volley.ee valis sellest välja üht-teist võrkpalli puudutavat, säilitades tollele ajale (1934/1935) iseloomuliku sõnakasutusviisi.
Oli aeg, kui võrkpall Eestis omandas järjest enam populaarsust ja seljataga olid esimesed (võidukad) külaskäigud Euroopasse. Rahvusvahelist võrkpalliliitu veel ei olnud, mitteametlikke EM- ja MM-võistlusi ka ei peetud, olümpiakavas võrkpalli polnud. Aga esimestest Eesti meistrivõistlustest (1925) oli möödas juba kümme aastat. Niisiis – natuke võrkpallitarkust natuke enne teist maailmasõda.
Võrkpalli mängimiseks on kaks põhjust: a) lõbu ja kehaline harjutus; b) võita mäng oma meeskonnaga. Iga kord, kui mängija tagajoonelt lööb palli tagasi üle võrgu, jäävad kaks meest ilma lõbust käsitseda palli. Sellepärast, tagajoone mängijad, võrkpalli mängida ei tähenda just lüüa palli edasi-tagasi üle võrgu, vaid nõuab alalist lihaste ja pea agarust.
Et olla võimas eespool nimetatud punkte läbi viima, iga mängija peab:
Meeskonnas peab olema vaheldumisi kolm surujat ja kolm tõstjat.
Autor: Valeri Maksimov
Kommenteeri uudist