Uut aastat on olnud vaid kuu, aga juba on põhjust rääkida aasta sportlase nimetusele kandideerijatest. Prantsusmaa võrkpalliklubi Pariisi Volley keskründaja Ardo Kreek on juba mitmes aasta järjest tegemas silmapaistvaid esitusi, kuid paljudele on see jäänud natuke kaugeks, sealjuures kodunt kaugeks. Võrkpallirahvale omase mõõdukusega pole selle ala tipptegijaid esile upitatud. Väikseid kordaminekuid ära ei märgita, suured peavad rääkima iseenda eest, neid pole vaja vahule lüüa. Aga võib-olla tuleks see suhtumine üle vaadata.

Prantsusmaa on praegu tugev, viimatiste maailmameistrivõistluste kohanumbri järgi neljas, jättes selja taha Venemaa, USA ja veel kakskümmend MM-i finaalturniirile kvalifitseerunut. Pariisi Volley on oma riigi eliitklubi, mullu võitis Volley Euroopa tugevuselt teise sarja (CEV Cup) esikohatrofee, alistades finaalis Venemaa superliiga esimesse poolde kuulunud Nižni-Novgorodi Gubernija. Aasta varem lepiti ülinapilt teise kohaga. Kreek ei olnud varumees, kaugel sellest. Eestlase ründelöök, serv ja blokk on taganud talle kindla koha põhikuuikus – või seitsmikus, kui libero juurde liidame.

Kreek on kahel viimasel aastal pälvinud Eesti parima võrkpalluri nimetuse. Aina enam lisandub auhindu kaugemalt. Võtame või tänavuse Euroopa Meistrite liiga mängud alagrupiturniiril (mängus olid tuusikud finaalturniirile 12 parema hulka). Kreek märgiti ära suurepärase blokitõrje (ühe käega!), ründelöögi ja efektse pallipäästmise „kategoorias“ (jalaga!). Enneolematu!

Enamat on meie omadest suutnud vaid Viljar Loor, kui 1978. aasta MM-i ühes alagrupimängus ilma ühegi veata palli töötles (löögil, blokis, servil, vastuvõtul, kaitses). 203 cm pikkune ja 95 kilo kaaluv Kreek on suutnud suurte koormuste juures tõsiseid vigastusi vältida, ka vanust pole üleliia (28). Tema malbe naeratuse taga on hirmus kõva ja enamasti täpne löök. Loor ütles kunagi, et kui vastasmeeskonna temporündajale anti võimalus blokist mööda lüüa, siis tema tõstis käed näo ette – et nina puruks ei löödaks!

Mõni aasta tagasi oli koondise peatreener raskustes. Keda välja jätta Eesti meeskonnast? Ees seisis EM-võistluste finaalturniir, võrdseid mehi oli rohkem kui tosin. „Pead olema kõva mees, kui Eesti lipu alla tahad pääseda,“ ütles siis Avo Keel. Sama lauset ei pea pelgama praegugi, vaatamata sellele, et loobunud on välisklubides rohkesti karastunud Raimo Pajusalu, Eerik Jago... Kui maikuus õnnestub Rootsist jagu saada, oleme taas Euroopa 16 parema meeskonna hulgas. Ardo Kreegile oleks see kolmas pääs tiitlivõistluste lõppturniirile. Võita on veel muudki.

Autor: Valeri Maksimov