13. detsembril Tartu Ülikooli spordihallis toimunud Eesti käesoleva aasta karikavõistluste finaalmängus nägin ma väljakul jälle Peet Raigi. Ja teda mitte meeste mängus vaid  Kohila ja TTÜ naiskonna kohtumise ajal.

 

Nüüd tekib kõigil kohe küsimus, et kas mul on seal kupli all midagi ära pööranud või  sassi läinud. Vastan kohe ise, et ei peaks olema, sest mitte keegi pole mulle sellekohaseid vihjeid seni avaldanud. Olen seda mängijat jälginud paar aastat ja karikamängu vaatamine vaid süvendas tunnet. See mängija on Kohila naiskonna nooruke Kertu Laak, kes praegu õpib Audentese Spordigümnaasiumi 10. klassis.

 

Miks tekkis võrdlus just Peet Raigiga? Sellepärast, et meesmängijatest Peet Raigist suuremat talenti ei ole ma Eesti  kolme põlvkonna meesvõrkpallurite hulgas näinud. Viljar Loor oli  küll kõige tituleerituim meesvõrkpallur, kuid tema saavutuste taga oli tohutu tahtejõud,  töö ja treening.

 

Kust ma tean, milline mängija see Peet Raig, keda kõik Piiluks kutsusid, oli? Tean sellepärast, et ma käisin Piiluga koos ühes trennis ja mängisin Tartu ülikoolis õppimise ajal Piiluga ühes võistkonnas kolm aastat. Ma nägin ja olin tunnistajaks sellele, kuidas Piilu võrkpallialaselt  arenes ja kasvas ning kuidas temast sai Eesti parim võrkpallur. Piilu õppis kehakultuuriteaduskonnas, kus õpiaeg oli 4 aastat, mina majandusteaduskonnas, kus õpiaeg oli 5 aastat. Et Piilu oli minust üks aasta vanem, siis õppis ta minust aasta eespool ja nii treenisime ja võistlesime koos kolm aastat (1959 – 62).

 

Esimesel kursusel harjutas Piilu väga hoolsalt. Ja ega tal palju "viilimise" võimalusi polnudki, sest ta elas sealsamas ülikooli võimla majas kolmandal korrusel ja kerge oli kontrollida tema kohalolekut. Mingisuguseid tänapäeva mugavusi seal nn ühikatoas ei olnud.

 

Ülikooli võrkpallivõistkondi juhendas nendel aastatel ülikooli sportmängude kateedri juhataja meistersportlane Aleksander Rünk (keda kõik ikka Sassiks kutsusid) ja  kelle kabinet paiknes esimesel korrusel otse võimla kõrval. Noorena oli Rünk olnud väga mitmekülgne spordimees.  Eesti naiste koondise peatreener oli Sass 12 aastat. Piilu austas (ja vist ikka natuke kartis ka) Rünka ja tundis tema ees suurt  lugupidamist  (suitsumehena ei julgenud ta suitsulõhnadega Sassi "ninaette ilmuda").

 

Juba esimesele kursusele järgnenud suvel tunnistati Peet Raig (oli siis vaid 20-aastane) Eesti parimaks meesvõrkpalluriks ja selleks ta pikaks ajaks  jäigi. Kas tänastest 20-aastastest suudaks keegi parem olla aasta parimaks meesvõrkpalluriks tunnistatud Ardo Kreegist? Tundub lootusetuna.  

 

Tänu Piilule tulime Tartu ülikooli meeskonnaga kolm aastat järjest (1960 -1962) Eesti karikavõistlustel teiseks ja meistrivõistlustel korra pronksmedalile. Siis mängiti karikavõistlusi turniirina, kus kaheksa meeskonda heitlesid  seitse päeva järjest ilma puhkepäevadeta.  Tähelepanuväärne oli, et ülikooli meeskonnas mängisid  vaid üliõpilased, õppejõud  ja ülikooli töötajad.

 

Võrkpall oli siis teistsugune kui praegu. Mängiti 15 punktini ja punkt saadi siis, kui oma võistkond oli servinud ja palli vastase poolele maha löönud. Vastase servi puhul palli vastase poole mahalöömise järel punkti ei saadud vaid saadi õigus minna servima. Hüppelt servi ei olnud siis veel leiutatud. Blokis ei tohtinud käsi üle võrgu viia. Serv tuli sõrmedega ülalt vastuvõtta. Nii võis tasavägine mäng väga pikaks venida. Ka võrk oli kõrgem - 245 cm.

 

Veel Kertu Laagist

Kuigi ta on praegu vaid 16-aastane oli ta 2014. aasta karikavõistluste finaalmängus Kohila naiskonna resultatiivseim mängija. Võrdluseks, et sama vanalt ei olnud Peet Raig veel mitte keegi. Kui heaks mängijaks võib Kertu Laak nelja aasta pärast areneda- nii vanalt sai Raig parimaks meesvõrkpalluriks- ja kus mängima hakkab, seda on praegu võimatu ennustada.

 

Aga ühist Peet Raigil ja Kertu Laagil oli/on looduse poolt antud väga palju. Mõlemad pikad (Laak 187 cm, Raig oli 192 cm), hüppekõrgus (Laagil jääb korvirõnga puudutamisest puudu vaid mõni sentimeeter), tal on väga hea liikumine ja mängu lugemise oskus  ning sellest tulenev õige kohavalik väljakul. Suudab mängida hästi sidena ja rünnakul (hea löögitehnika, oskab tabada palli kõrgelt sirge käega, kui vaja lüüa  kõvasti), blokeerida vastase ründelööke  targalt, oma pikkust ja hüppevõimet edukalt  ära kasutades.  Kertu Laaki jätkub väljakul igale poole, samamoodi nagu oli Peet Raigiga.

 

Väike detail karikafinaalist -  kui Kohila naiskonna põhisidemängija (Julija Mõnnakmäe) väänas maandumisel oma jala välja ja pidi väljakult lahkuma, siis Kertu Laak jõudis mitmel puhul välkkiirelt reageerida mängusituatsiooni muutumisele ja  liikuda-tõsta sinna, kuhu vaja, ennetades mitmel korral  Mõnnakmäe asemel väljakule tulnud varusidemängijat.

 

Jääb vaid soovida, et meie võrkpallitreenerid oskaksid seda "looduse poolt antud  kalliskivi" väärikalt ja targalt lihvida. Kasvatada Kertu Laagist Viljar Loori tuntusega võrkpallur. Selliseid talente sünnib meie väikesel rahval harva - hoidkem ja hinnakem neid!

 

Autor: Hillar Karm, Aleksander Rünga õpilane