Foto: Gertrud Alatare

Iga spordiala edasikandjaks on treener. Sportlane tuleb, mängib ja läheb, treener oli, on ja jääb - meie mällu. Treeneriks võib õppida, heaks treeneriks võib saada väga kõvasti tööd tehes, kuid väga heaks treeneriks peab aga sündima.

Viimane väide käib just Eesti rahvusmeeskonna Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi võitmiseni tüürinud Gheorghe Cretu kohta. Tänapäeval, kahjuks lähevad ka treenerid. Kui pole enam treenereid, pole ka ala.

1. Suured ja väikesed imed

1978. aasta MM-il Roomas valiti MM-i direktoraadi poolt turniiri sümboolsesse koondisse NL-i mängija eestlane Viljar Loor. Alagrupimängus Itaaliaga, kes tuli hiljem NL-i järel MM-i hõbemedalile, tegi Viljar Loor lausa imet – ta ei eksinud mitte ainsatki korda mitte üheski mänguelemendis – ei pallingul, servi vastuvõtul, kaitsemängus ega blokis ja rünnaku efektiivsus oli 100% ehk rünnakul lõi Loor maha kõik talle tõstetud pallid. Võistlusi jälginud venelaste teadusgrupp polnud varem mitte kunagi midagi niisugust veel näinud!

NL-i koondise peatreeneriks oli siis Leningradist pärit Vjatšeslav Platonov, kelle juhtimisel võitis NL 8 aasta vältel rahvusvahelisel areenil kõik, mis võita oli – OM-kulla, 2 MM-tiitlit, 6 EM-kulda, 3 maailma karikat. Platonov rõhutas: „Treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema isegi hüpnotiseerija, kes oskab võistkonda algavaks mänguks psühholoogiliselt ette valmistada“. Platonov oli üks kahest meeste treenerist, keda koos Julio Velascoga märgiti ära 20. sajandi maailma parimate autasustamisel. (suri dets 2005).

Imetlust väärivad ka 1967. aastal moodustatud Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) võrkpallimeeskonna saavutused. Kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja Raimund Pundi juhendamisel võitis Eesti noortemeeskond 13 aasta (1968 - 1981) jooksul 15 üleliiduliste tippvõistluste medalit, kusjuures viis neist olid kuldsed. NL-i edukaima noortetreeneri Raimund Pundi võiduretsept oli lihtne: „Mitte eksida! Tuleb teha paremini kui vastane, tuleb mängida nii, et vastane eksiks“. Huvitav on teada, et Eesti koolipoisid tulid NL-i meistriks mõni kuu varem kui täismeeste Kalev.

Võitu Eesti noortemeeskonna üle peeti tol perioodil auasjaks. Näiteks 1981. aasta üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Kaunases alagrupimängus Eestit (3:1) võitnud Moskva koondise hallipäine treener Ilja Rohman hüppas ja karjus rõõmust: „Me võitsime Eestit! Poisid, te võitsite Eestit, millest unistasite kaks aastat!“

Raimund Pundi hoolealustest TSIK-i aastail tulid juunioride maailmameistriks Jüri Rohilaid (1977) ja Aare Salumaa (1981), Euroopa juunioride meistriks Uno Tiit (1969), Viljar Loor (1971, 1973), Avo Tasane (1971), Andres Karu (1975) ja Jaanus Lillepuu (1982). Hiljem tulid Euroopa meistriks Viljar Loor (1975, 1977, 1979,1981, 1983) ja Jaanus Lillepuu (1987) ning Viljar Loor maailmameistriks (1978, 1982) ja olümpiavõitjaks (1980).

Kui nüüd tulla tänasesse päeva, siis võib väikeseks imeks pidada 2016. aasta novembris Lätis Daugavpilsis Ida-Euroopa Võrkpalliassotsiatsiooni (EEVZA) U17 noormeeste meistrivõistlustel Eesti 3:2 võitu Venemaa üle. Eesti jäi turniiril koos Venemaaga esikohta jagama, mõlemal 4 võitu ja 1 kaotus, kuid Venemaal oli 13 ja Eestil 11 punkti. Kaalukeeleks sai Eesti 0:3 kaotus kolmandaks jäänud Poolale. Ei mäletagi, millal Eesti noorte võrkpallivõistkond on suurriigi esinduse ülemänginud. 

Taas oli Eesti U17 noormeeste võistkonnast põhjust rääkida viimase Jaanipäeva järel, kui meie noormeeste võrkpallikoondis võitis Ukrainas toimunud EEVZA meistrivõistlustel esikoha! Tegemist on ajaloolise saavutusega, sest mitte kunagi varem ei ole ükski Eesti koondis EEVZA meistrivõistlustel esikohani jõudnud. Ajaloolise turniirivõidu sepistanud U17 noormeeste koondises mängisid Robin Alba, Marx Aru, Andero Karuks, Allar Keskülla, Timo Lõhmus, Rasmus Meius, Mattias Rahuoja, Jan Solovjov, Märt Tammearu, German Tepner, Karl-Erik Villema ja Richard Voogel. Treeneripingil juhendasid neid peatreener Toomas Jasmin ja treener Raigo Tatrik.

Siinkohal võiks tõmmata paralleeli aastatetaguse TSIK-i noormeeste juhendaja Raimund Pundiga - Eesti U17 noormeeste koondist juhendaval Toomas Jasminil ei ole ka kehakultuurialast eriharidust vaid ametikooli elektrialane koolitus.

2. Suurüllatus oli väga lähedal

Käesoleva aasta 28. mail Kalevi spordihallis meeste MM-valikturniiri viimases mängus Venemaa vastu üritas Eesti rahvuskoondis serveerida suurüllatust võites esimese geimi ja juhtides teises geimis juba 21:18, kui servima asus Venemaa vasakukäeline diagonaalründaja Maksim Žõgalov (201 cm). Mees pallis eksimatult 7 korda järjest kuni geimi lõpuni. See oli mängus murdehetk ja imet ei sündinud, Eesti kaotas 1:3. Nii jäi Eesti meestel U17 noormeeste võit Venemaa üle järgi tegemata ja otsepääse 2018. aasta MM-i finaalturniirile lunastamata. Hilisemates mängudes Žõgalov pole järjest üle 4 pallingu suutnud. Eesti lootuse nurjas kehv pallingu vastuvõtt. Kui esimeses geimis oli see koguni 59% (Venemaal 33%), mis tõi meile ka geimivõidu, siis järgnevalt oli Venemaal kõik selge, kelle peale ja kuidas tuleb pallida. Tugev ja planeeriv palling tegi oma töö.

Viis kuud tagasi Venemaa meeskonna peatreeneriks valitud Sergei Šljapnikov oli mängus Eestiga rahulik, kuid murelik, tunnistades parast mängu: “Eesti on meeskond, keda tuleb karta“.

Kaks aastat tagasi Tondirabas toimunud Euroopa meistrivõistluste 3. ringi mängus Rootsiga, kui kaalukausil oli pääs meistrivõistluste finaalturniirile, lõi teise geimi alguses 8 korda punktiväärset pallingut järjest rootslaste staarmängija, 2013. aastal Novosibirski Lokomotiiviga Euroopa Meistrite liiga võinud ja MVP tiitliga pärjatud diagonaalründaja Marcus Nilsson (33, 208). Õnneks juhtus tookord nii geimi alguses, aga mitte geimi lõpupunktide mängimisel.

3. Lendab ja planeerib

Mis on planeeriv palling? Teatavasti on võrkpallil kaks keskpunkti – geomeetriline keskpunkt ja raskuskeskpunkt, mille asukohad ei lange kokku. Kui need punktid paiknevad lennu ajal ühel joonel, hakkab pall planeerima. See juhtub siis, kui pall peale lühikest tugevat teravat lööki palli keskkohta lennu ajal üldse ei pöörle vaid püsib ühes liikumatus asendis. Kui pöörleb, siis ei planeeri.

Viimastel aastatel olen käinud vaatamas enamust Tallinnas toimunud tiitlivõistluste, Balti liiga ja Eesti MV mänge ning jõudnud järeldusele, et nii Eesti klubimeeskondadel kui -naiskondadel, noorte võistkondadest rääkimata, on raskusi pallingu vastuvõtmisega ja sidemängijale võrgu äärde täpse kättemängimisega. On ütlematagi selge, et sealt edasi ei ole võimalik edukat rünnakut alustada.

Siinkohal tasub meenutada Eesti võrkpallitreenerite akadeemilise isa Aleksander Rünga üht võrkpallimängu põhitõde – ei ole mingit mõtet rääkida mängu taktikast, kui mängijad pole oma oskustelt võimelised tehnilisi elemente korralikult sooritama, et treeneri planeeritud taktikat mängus ellu viia.

Eesti kunagine rünnakukorüfee Arnold Trummer oli retooriliselt küsinud, et mis kasu on ilusast kombinatsioonist, kui see lõpetatakse nõrga löögiga. Selle peale olla Kalev 68 kapten Peet Raig omakorda küsimusega vastanud, et mis kasu on tugevast löögist, kui pall ei maandu vastase väljakupoolel. Tänases võrkpallis juhtub mängijatel seda üsna tihti, kahjuks.

Aleksander Rünga õpilasena mäletan selgelt tema õpetust – kaitsemängu situatsioonis oleks mängija nagu pliidi kuuma plaadi peal, millel ei saa rahulikult seista keha raskus võrdselt mõlemal jalal ja kannad korraga maas vaid olles madalas asendis peavad jalad käima nagu tahaks kohalt liikumist alustada. Just sellist pallingu vastuvõttu nägin ma Kalevi hallis Eesti mängus Venemaaga nende libero tegevuses.

4. Päästab õige asend ja kiired jalad

Olen märganud, et enamus pallingu vastuvõtjaid seisavad suures harkseisus, keha raskus kandadel, põlved natuke kõverdatud ja käed põlvedele toetatud. Kui palling tuleb nüüd mängija ette, hargivahele, siis saadakse see ikka kätte, jääb pall ettepoole kaugemale, siis viskutakse plärtsti kõhuli maha püüdes käed pallile alla saada enne selle põrandale kukkumist. See on palli päästmine, mitte sidele kätte mängimine. Kui aga pall tuleb kehast paremale või vasakule, siis on vastuvõtul raskusi ja palli pole võimalik sidele täpselt võrgu äärde mängida.

Pall läheb täpselt sidele kätte vaid siis, kui seda mängitaks oma keha eest ja ollakse rinnaga side suunas. Vana tõde on, et kui on õige liikumise alustamiseasend ja kiired jalad, siis pole vaja palli järele viskuda. Kes seda ei usu, mingu proovigu ise järele. Seega – pallingu õige ooteasendi ja õige stardiasendi, treenitud reaktsioonikiiruse ja mängu lugemise oskuse omamisel on võimalik kõik pallingud edukalt vastu võtta ja pall sidemängijale rünnaku alustamiseks kätte mängida.

Kalev 68 motoks oli esimene üles – rünnak esimeselt tõstelt, kiirus ja pettelöögid. Selle kõige aluseks oli aga pallingu ideaalne vastuvõtt ja palli täpne suunamine sidemängijale, mis võimaldas meeskonnal loominguliselt ja ebastandardselt rünnata ning oma mängu vastasele peale suruda. 

Vjatšeslav Platonov ütles Kalevi treeneri Ivan Dratšovi kohta: „Ta oli mõtlev, analüüsiv, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal meestes peitus. Kalev mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida“. Olen Audentese spordihallis näinud, kuidas vastaspoolelt number kahe tsoonist ründaja löögist tulev pall vuhiseb number viie tsoonis jalad harki seisva kaitsemängija jalgade vahelt läbi nii, et mängija ei jõudnud end liigutadagi. Rääkimata siis nende pallide vastuvõtust, mis tulevad paremale-vasakule-ette- või tahapoole. Selline asi räägib võrkpalli algõpetuse puudulikkusest ja mängija nõrkadest jalgadest.

5. Peamine „relv“ rünnakul on hea blokk    

Nõrkadest jalgadest (s.t. madal hüppevõime) saab alguse ka kehvapoolne rünnak. Selleks, et edukalt rünnata pead suutma kiiresti kõrgele hüpata. Ka blokis pole midagi teha kui pole kiiret ja kõrget hüppevõimet. Selleks on vaja treenida vastavaid kiireid hüppelihaseid. Ründelöögile minek on ju kiirenev hoovõtt, mis lõppeb üleshüppe kõrgpunktis plahvatusliku löögiga. Öeldakse, et esimese tempo rünnak on mängu võti ja peamine „relv“ rünnakul on just hea blokk. Kõike seda nägime hiljuti Kalevi spordihallis.  

Eesti võrkpalli grand old man, Eesti võrkpallikohtunike toimkonna esimees Mati Koorep, kes 57 aasta jooksul on vilistanud täpselt 6 813 (!) mängu ja näinud väga paljusid võrkpallureid, mäletab, et Sverdlovski Uralotška naiskonnas mängis 36-aastane kuubalanna, kel pikkust vaid 1.78 cm ja kelle ründelöögi kõrgus oli 326 cm ja kes puudutas ära korvirõnga taguse kasti ääre. Uskumatu ime, inimvõimetel pole piire.

Kui vaatame Eesti rahvuskoondise mängijate hüppevõimet, siis on see kas natuke üle või alla ühest meetrist. Kõige kõrgemale ulatuvad keskblokeerijate Andri Aganitsa (pikkus 207cm, löögikõrgus 367cm), Timo Tammemaa (202 ja 363), Henri Treiali (202 ja 357) ja Ardo Kreegi (203 ja 355) ning diagonaalründajate Oliver Venno (210 ja 355) ja Renee Teppani (197 ja 352) sõrmed. Nurgaründajatel Robert Täht (191 ja 351), Oliver Orav (192 ja 350), Andrus Raadik (199 ja 345) ja Rauno Tamme (188 ja 344) ning sidemängijatel Kert Toobal (189 ja 345) ja Andres Toobal (195 ja 345).

Näiteks soojendus ajal lajatas Ardo Kreek palli poolteise meetri sisse nii jõuliselt, et pall põrkus üles peaaegu Kalevi halli lakke. Ja Mehhikos, Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi finaalturniiril oli ta löönud palli sedavõrd võimsalt, et see ülespõrkest oli lae valgusti katki löönud. Võrkpalli ühes raskemas ja tehnilisemas elemendis - blokeerimises on kõigil palju õppida (kohavalikut, üleshüppe täpset ajastust ja käte asendit) Eesti meeskonna kaptenilt Kert Toobalilt. Ega asjata prantslased temast loobuda ei taha.

6. Käsi sirgu ja ranne peale

Koondise uue mehe, keskblokeerija Mart Naaberi (212) löögikõrgus (351) on tõusnud kõrgemale, kuid temal on ründelöögi arendamises kõige rohkem arenguruumi. Torkas silma, et Naaberil, tean, et ta on teiste võrkpalluritega võrreldes poole vähem aega võrkpallimängu treeninud, tuleb harjutada veel ja veel löögitehnikat – käsi küünarnukist sirgeks ja ranne peale. Nii toimides ei löö kätt kunagi võrku ja lüüa võib nii kõvasti kui jaksu on. Selliselt läheb palli tabamise punkt kõrgemale ja kui randmega veel blokist mööda ka pöörata ning löögile jõudu juurde anda on ka kogenud ja targal vastasel teda raske pidurdada. 

Kui uskuda 24.-28. mail Kalevi spordihallis toimunud 2018. aasta MM-valiksarja tsooniturniiri teise ringi mängude teatmiku andmeid, siis oli üllatav, et Venemaa ülipikkade Lihošertsov (215cm, löögi kõrgus 356),Vlasov (212/355), Kljuka (208/350), Kukarev (207/351) löögikõrgused jäid selgelt alla meie parimatele blokeerijatele Aganits (367) ja Tammemaa (363).

Kõige enam paneb imestama Robert Tähe (191/351) löögikõrgus, mis võrreldes temast 24 cm pikema venelase Lihošertsoviga (215/356) on vaid 5 cm madalam! Robert Täht lihtsalt seisab kõrgel õhus kauem kui teised ja lisaks on tal plahvatuslikult kiire löögikäsi. Nii saab selgeks, miks Täht oli möödunud hooajal Poola liigas mitmes kohtumises parim mängija. Eelmisel hooajal olid välismaal kahes riigis suurimad punktitoojad kaks Eesti koondislast. Türgi kõrgliigas Ankara Maliiye Milli Piyango meeskonnas oli Oliver Venno 315 punktiga liiga suurim punktitooja ja lisaks veel ka 31 ässpallinguga liiga parim pallija. Andrus Raadiku esimene aasta Soome Pielavesi Sampo meeskonnas tõi talle humoorika tiitli – „sensaatiomies“ (üllatusmees), mille ta teenis koos Soome liiga uue punktirekordi (406 punkti) püstitamisega ja tipus oli mees ka pallingu vastuvõtu näitajaga (63%).

7. Cretu juhtimisel uutele kõrgustele

Eesti rahvusmeeskonna käekäik käesoleval aastal on olnud edukas. Enne Jaanipäeva tuldi Mehhikost tagasi Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi võitjatena ja tagati järgmiseks aastaks koht Maailmaliiga teise divisjoni. Eesti rahvuskoondise peatreener Gheorghe Cretu, kes on viinud meie meekonna mängu uuele, kõrgemale, maailmatasemele (maailma 25.) ja Euroopa kontinendilt ka Ameerika mandrile. Tagasihoidliku inimesena ei tähtsusta siinjuures tema enda osa selles vaid toonitab, et Eesti riik peab olema väga õnnelik ja uhke, et Eestil on sellised mehed olemas ja neid on rohkem kui põhikoosseisu jagu.

2018. aasta MM-finaalturniirile pääsemise miinimumprogrammi meeskond täitis ja pääses MM-valikturniiri viimasesse kolmandasse ringi. 19.-23. juulini Belgias toimuval viimasel valikturniiril on Eesti vastasteks Valgevene, Hispaania, Saksamaa, Slovakkia ja Belgia. Viimase MM-pileti teenib vaid turniiri võitja. Tuletame meelde, et Maailmaliiga kolmanda divisjoni finaalturniiril Mehhikos tuli Eesti järel Hispaania teiseks ja Saksamaa kolmandaks. Hiljuti lõppenud Maailmaliiga esimeses tugevusgrupis saavutas Belgia 7. koha.

Head võrkpallisõbrad, mõtleme kõik 19. juulist alates meie rahvusmeeskonna peale ja hoiame neile tugevasti pöialt! Meie kõigi mõttejõud kindlasti aitab neid!

8. Eesti rahvusnaiskonnale hinne „neli“

Eesti rahvusnaiskond tegi Portugalis väga südi MM-valikturniiri, kus hoolimata koondise kahe liidri Anu Ennoki ja Polina Bratuhhina-Pitou puudumisest, alistati Soome (3:1) ja Prantsusmaa (3:2). Otsepääsme 2018. aasta MM-ile tagas kõik viis matši võitnud Saksamaa. Sloveenia (4 võitu) ja Portugali (3 võitu) järel tuli neljandaks Eesti (2 võitu). 

MM-valiksarja teise ringi turniiril kuulusid Eesti rahvusnaiskonda sidemängijad Julija Mõnnakmäe ja Egle Püvi, nurgaründajad Raili Kont-Kontson, Kristiine Miilen, Nette Peit, Silvia Pertens ja Erle Püvi, temporündajad Eliise Hollas, Liis Kullerkann ja Eliisa Peit, diagonaalründajad Kadi Kullerkann ja Kertu Laak ning liberod Kristi Nõlvak ja Loora Orav. Neid juhendasid peatreener Andrei Ojamets ja treener Marko Mett. 

Andrei Ojamets: “Tulemus oli tõesti võib-olla isegi üle ootuste hea. Ka alagrupi võitnud Saksamaa treener ütles, et turniiril oli kaks suurt üllatust. See, et Prantsusmaa oli nii kehv ja Eesti nii hea. Saime esimese kogemuse viiepäevaselt turniirilt ja kokkuvõttes tuleb öelda, et turniir oli raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Me ei olnud vastastest üle ei füüsiliselt ega tehniliselt, kuid just vaimne pool oli see, mis meid nende kahe võidu kätte saamisel kõvasti aitas. Kokkuvõttes on naiskonnal aga väga palju parandamisruumi. Kui servil oleme vastastega suhteliselt võrdsed ja rünnakul on ka asi enam-vähem, siis vajakajäämisi on eelkõige platsimängus. Servi vastuvõtu, kaitsemängu ja blokidistsipliiniga tuleb kõvasti tööd teha, aga igatahes julgen panna naiskonnale hindeks „neli““.

Eelolevast rääkides ütles koondise peatreener: „Suur probleem on see, et meil ei ole järjepidevat tööd ja suveprogrammi. See ei ole normaalne, et suvel koondislased lihtsalt kolm-neli kuud puhkavad. Sellel perioodil oleks vaja teha füüsisega tööd, et saaksime rääkida arengust. Tavaliselt tehakse sellist tööd klubides, ent Eestis on naistevõrkpallis paraku ainult amatöörklubid.

Portugalis küsisid nii Saksamaa kui Sloveenia treener minu käest, et kui kaua meil sel suvel töö käib. Kui vastasin, et siinse turniiriga saab kõik läbi, vaadati mind imestunult. Oleks hädavajalik, et saaksime ka regulaarselt mänge tugevate koondistega, sest see teeb ka meid ennast tugevamaks. Õnneks täitis turniir ka teist ülesannet, milleks oli tulevikuks ülivajalike heade kontaktide saamine. Meid pandi tähele ja nüüd on oluline, et sidemed säiliksid“.

9. Süda valutab tuleviku pärast

Eesti koondnaiskonna peatreener Andrei Ojamets valutab südant Eesti naiste võrkpalli edasise käekäigu pärast, millest pikemalt rääkis ta Vikerraadio saates „Spordipühapäev“, 9. aprillil, kell 18.15. Järgnevalt mõned väljavõtted saatejuht Johannes Vedru intervjuust Andrei Ojametsaga.

Eesti naiste liiga tase jääb alla välisriikidele. Naiste võrkpalli geograafia Eestis on kokku kuivanud. Puudub võistkondade vaheline konkurents. Meil on ainult üks profiklubi (Kohila), kes tegutseb mugavustsoonis. Ühe superklubi asemel võiks olla neid kolm. Praegu on vaid Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool ning veel Tallinna Ülikool. Naiskondade füüsis ja mängijate hüppevõime on kehv, nii on raske mängijatele tehnikat õpetada. Koondise järelkasvus eredaid mängijaid ei leidu. USA-sse läinutest on tagasi tulnud vaid õed Liis ja Kadi Kullerkannid. Koondise sidemängijale Julia Mõnnakmäele praegu asendajat ei näe. Noorte võistkondade sidemängijad ei oska kiiret mängu mängida. Välisriikidega võrreldes jäävad meie neiud alla nii pikkuse, hüppevõime kui füüsise poolest. Liiga vara hakatakse mängijaid spetsialiseerima.

Noorte treeneritelt tuleks küsida, et miks meie neiud välisriigi omadele alla jäävad? Praegu praeme ennast omas mahlas. Vaja oleks välistreenerite abi ja koolitusi.

Andrei Ojamets leiab, et Eesti naiste võrkpallitaseme tõstmiseks – tuleks korraldada ümarlaud või ühine arutelu-foorum – kus ühiselt hinnata hetkeolukorda ja koostada plaanid edaspidiseks ning kavandada arengusuunad, et Eesti naistevõrkpall hakkaks tõusma ja jõuaks naabritega samale tasemele.

Siinkohal mitmed lugejad hakkavad kindlasti küsima, et mis mees see Hillar Karm on ja mida ta võrkpallist üldse teab. Vastuseks söandan öelda, et minu treeneriteks on olnud Hugo Huimerind, Raimund Pundi (Eesti noortekoondises), Aleksander Rünk (ülikoolis), Heino Aunin ja Rita Lind. Taasiseseisvunud Eesti ajal olen osalenud treenerite koolitustel, kus esinejateks olid – Andres Škuin, Thomas Dowens (Šotimaa), Pasi Rutio (Soome), Juha Lantto (Soome), Valsts Michelsons (Läti), Raimonds Vilde (Läti), Boriss Kolcins (Läti,Venemaa), Ellen Liik, Raini Stamm ja Vjatšeslav Platonov (Venemaa). Platonoviga tegin kaks intervjuud toonasele „Spordilehele“. Võrkpalli olen õpetanud Tartu Ülikoolis ja TÜ Avatud Ülikoolis ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis. Pluss siia juurde vaheaegadega poolesajandipikkune kohtunikutegevus.

 

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige