Laupäeval kaikus Peetri küla heledahäälsetest hõigetest - Tallinna piiriasumi kooli võimlas löödi palli. Ülekuuekümnesed tegid selgeks, kes on selles vanuseklassis Eesti parim. Turniiri korraldas omaaegne Eesti koondislane, hiljem treenerina korduvalt Eesti meistriks tulnud Ellen Liik. Rae valla naistele oli see kolmas järjestikune võit.

Ellen Liik oli ka turniiri võitnud Rae naiskonna liige, peale tema aitasid Tartu, Tall-Lady ja Tallinna esindusest jagu saada Viive Lumi, Riina Simanson, Mariann Peetmaa, Muza Lepik ja Elvi Keernik. Meene sai iga osavõtja, samuti osa juubelitordist, karikas jäi Rae valda. Jutuainet jätkus, seda enam, et 13. detsembril oodatakse Tartusse võrkpallis ka ammu-ammu tegusid teinud inimesi.

Mitmed omaaegsed Eesti koondislased oli eilseid mänge vaatamas. Kirjutaja volley.ee-st kutsus nad sõna otseses mõttes ümmarguse laua taha. Viiekümnendate teise poole ja kuuekümnendate aastate võrkpallist Eesti naiste esituses rääkisid Irje Gross, Milvi Aru, Tiia Püss, Elle Schipai, Eva Brandt ja Elle Maripuu.

Eesti naiskond mängis aastaid NSV Liidu A-klassis ehk tollal kõrgeimas divisjonis ning jõudis NSV Liidu rahvaste spartkiaadil kaks korda kuue parema hulka. Teades, et Nõukogude Liidu naiskond oli maailma tugevaim (neljakordne maailmameister), jätsid naiste kordaminekud nii mõnigi kord varju meeste saavutused. Aino Huimerind mängis end esimesena Liidu koondisse (oli seal 1952-1956), koondise piiripealsel tasemel olid hiljem Elle Kungla, Milvi Aru, Irje Gross, Rita Karu... Mõnedki said kutse tugevdada võõrklubi. Maavõistlustel löödi nii Soome kui Saksa DV esindust.

Irje Grossi nimel on mitteametlik Eesti rekord: ta on Eesti meistriks tulnud 13 korda, esmakordselt 1958. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praegu Maaülikool) naiskonnaga, viimati 1977. astal Tallinna Kaubamaja naiskonnaga. Sama rekordiline on tema osavõtt rahvaste spartakiaadidest – 1956, 1959, 1963, 1967.

Mitmekordsed meistrid saavad aeg-ajalt kokku praegugi, alati on millestki ja kellestki rääkida, koos võrkpalli vaadata ja praegust mängu varasemaga võrrelda. Eesti võrkpalli ajalugu ei ole lõpuni uuritud. Seda on tehtud ühekülgselt ja vähe. Naistele, kes algkümnenditel silma paistsid, on liiga tehtud, nende saavutused pole adekvaatselt kajastatud. Seda pole veel hilja teha. Allimaterjali peaks piisama. Ka mängijad, kes noid aegu ja tegusid iseloomustada suudavad, on olemas.

Autor: Valeri Maksimov