1952. Eesti meistrivõistlustest võtab osa 70 meeskonda ja 61 naiskonda. (Kas pole üllatavad numbrid!) Võrkpall on jätkuvalt hinnas väljaspool linnamelu. Õhtuti ja puhkepäeviti kogunevad noored võrkpalliplatsi äärde (spordisaale peaaegu pole), mis on kokkusaamis-, suhtlemis- ja sportlike võimete võrdlemise paik. Vastassugupoole silmis tõuseb tähelepanuväärseks see, kes hästi mängib. Ükski vähegi tähtsam võistlus ei lõpe autasustamise ja simmanita. Seal sõlmuvad suhted, mis noored abieluranda kannab. Või vastupidi – abielulahutamiseni.

Peota ei lõpe ka kohtumised järgmistel aastakümnetel. Kaks korda üliõpilaste maailmameistriks tulnud Aino Huimerind ütles kunagi siinkirjutajale: „Mis salata, peo pärast sai mõnikord võistlema mindudki.“ Seda soodustas ka asjaolu, et meeste ja naiste nädalalõputurniirid toimusid sageli , ühtaegu ja ühes linnas. Õhtud olid ju vabad. Tants oli au sees, lauas kaua ei konutatud, sobiva partneri nägemisel läks vahetevahel kiirkõnniks.

Allakirjutanul oli võimalus viibida 1983. aastal terve nädal NSV Liidu koondise treeningulaagris Suhhumis. Mahv oli meeletu, aga mehed pidasid vastu. Viljar Looril (30) põlv oli tõsiselt traumeeritud, temale anti armu, aga juba vaadati 22-aastast Raimonds Vildet kui Loori koha peatset ülevõtjat. Vildel, nagu varsti selgus, olid mõlemad põlved juba noorteklassi ajast haiged. Aga lätlase jalad said üle ootuste õiget ravi ja pärast Loori mängis ta koondises hea mitu aastat, krooniks olümpiahõbe Soulis 1988. Loor lõpetas karääri efektselt – järjestikku viienda EM-kuldmedaliga 1983.

Treeningulaager läbi, kutsus peatreener Vjatšeslav Platonov kõik meeskonna taustajõud oma hotellituppa. „Ja sina ka, žurnalist!“ ütles ta Loori kaasmaalasele. Platonov laotas Izvestija (hea suur leht) lauale, lõikas selle peale tomatit ja kurki, valas kõrvltubadest korjatud veeklaasid viina täis ja luges „õhtupalve.“ Toost tähendas seda, et vähemalt esimene klaas tuli põhjani läigatada. Karastunud mehed said sellega laitmatult hakkama, vähem harjutanud jäeti järeleksamile.

Niisama kähku, kui laagri otsasaamise tähistamine algas, see ka lõppes. Jätkus töö sektsioonides, muidugi mitte hotellis. Kohas, kuhu me Viljariga maabusime, oli laud rikkalikult kaetud ja kogu koondis hoos. Igaks juhuks küsis Pavel Selivanov (Läti) kui põhiline tuju ülevalhoidja Viljarilt, kas tema kaaslane on ikka usaldusväärne. Pidu jäi kestma, kui me ära tulime. NSV Liidu koondis oli tollal maailma parim. Pärast Loori-aegset (1982) meeskonda pole Venemaa enam maailmameistriks tulnud. Vaatamata pidutsemisele. Loor armastas öelda: „Iga asi õigel ajal.“

Autor: Valeri Maksimov