14. märtsil tähistab oma 85. aasta juubelit tunnustatud võrkpallitreener Johannes Noormägi. "Treeneritöö on olnud mu kirg," ütleb ta ise käidud teele tagasi vaadates.

Narvas sündinud Noormägi tegi esmakordselt võrkpalliga tutvust Taagepere kandis, kuhu ta koos oma perega oli sõjasündmuste eest pakku läinud. "Võrkpall oli toona maapiirkondades tohutult populaarne," kõneleb juubilar ja lisab, et mehed tegid ise väljakuid ning sageli palliti hilisööni välja. "Tuldi heinateolt kell 11 ja hakati kohe võrkpalli mängima."

Tõsisemad kokkupuuted võrkpalli ja üldse spordiga tulid Johannes Noormäele juba Tallinna Kehakultuuri Tehnikumi astudes. "Väga kõva asutus, seal nägin esmakordselt, kuidas võrkpallis löödi madalat tõstet," meenutab ta ja kinnitab, et lisaks võrkpallile tegeles ta tollel ajal paljude erinevate aladega.

Pärast tehnikumi lõpetamist suunati noor spetsialist Pärnu-Jaagupisse kehalise kasvatuse õpetajaks. Just aastat 1954 peab ta oma treenerikarjääri alguspunktiks. "Hakkkasin seal kohe ka trenne läbi viima – see oli mu suur kirg. Nii võrkpalli, korvpalli kui ka isegi kergejõustikku."

Trenni isegi öösel kell 1

Soov ennast erialaselt veelgi täiendada viis noore treeneri Tartu Riiklikusse Ülikooli kehakultuuriteaduskonda, mille ta lõpetas 1958. aastal. "Tahtmine ülikooli minna oli ikka väga suur," kinnitab ta ja loetleb treenereid, kelle käe alla ta tudengiaastatel sattus ja mis on otsekui väljalõige võrkpalliajaloo kuldraamatust – Aleksander Rünk, Meta Selg, Aino Huimerind.

Alguses oli Noormägi ülikoolis kirjas ujujana, tuli muuhulgas ka Tartu meistriks veepallis ja treenis samas grupis loodusmehe Fred Jüssiga, kuid peatselt vahetas eriala – süda tõmbas ikka võrkpalli suunas.

"Olin läbi ja lõhki spordipoiss. Poks, maadlus – kõik huvitas. Käisin isegi öösel kell 1 trenni tegemas – valvur lasi meid saali sisse." Tohutu sporditahe oli see, mis noormeest motiveeris.

Ülikooli lõpetamise järel oli õhus ka üsnagi suur võimalus, et Noormägi oleks jäänud Tartusse treeneriks – isegi naiste treeneriks, sest Taaralinnas lootsis ta muuhulgas nn. pisi-Peda naiskonda -, aga lõpuks ikka läks ta tagasi Pärnu-Jaagupisse. Seal jätkas ta oma mitmekülgset tööd, juhendades isegi rattureid. "Võiks isegi öelda, et Pärnu-Jaagupis olid kõige edukamad just minu jalgrattasportlased, tõelised fanatid, kes tulid vabariigi meistriteks."

22 õpilast Eesti koondisse

Pärnu-Jaagupist liikus Noormägi aga edasi suuremasse linna – Pärnusse, kus algus oli  samuti üliedukas. Nagu Aksel Saal Võrus, nii oli ka Johannes Noormägi treenerina omamoodi kuningas Midas – kõik, mida ta puudutas, muutus kullaks.

Tõsi, kohalikku spordikooli tulles uskus Noormägi, et temast saab tütarlaste treener, ent võta näpust. "Ehmatasin lausa, et anti poisid.“

Varem polnud Pärnu poisid finaalturniirilegi saanud, aga Noormäe käe all jõuti kohe välja pronksmedalitele. Toonasest poistepundist kasvasid välja hilisemad meistrid Märt Sutt ja Mati Kiri.

Kas võrkpallimaestro on pidanud arvestust, mitu meistritiitlit või karikavõitu ta oma õpilastega saavutanud on? "Täpset arvestust pole pidanud. Niipalju tean küll, et 22 minu poissi on välja jõudnud Eesti koondisse ja turniirivõite on olnud 300 ringis," ütleb ta.

Treeneriks hakkamist pole Noormägi kahetsenud mitte sekunditki. "Mul on poistega alati hea klapp olnud," sõnab ta ja loetleb meeldejäävamaid kasvandikke pika karjääri ajast. "Kõige andekam õpilane on mul olnud Avo Tasane, aga esile tõstaksin ka Kardo Künnapit, kes oli parim kapten, kes minu võistkondades on olnud," kõneleb ta ja lisab veel mõned nimed: Marek Pihlak, Argo Meresaar, Raimo Pajusalu. Ning ka Ardo Kasela, kes oli Noormäe sõnul "lisaks andekusele ka väga nutikas."

Oma karjääri tähetunniks peab Noormägi hooaega 1982/1983, kui tema juhendatavad võistkonnad võitsid Eesti NSV tiitlivõistlustelt absoluutselt kõik, mis võita andis. "Viljandi juhendaja Teet Tibar ütles siis, et tegin Eestis omamoodi Suure Slämmi," on ta tänaseni uhke.

Kõva tegija ka kalamehena

Tänapäeva võrkpallieluga on juubilar peensusteni kursis – vaatab telerit ja loeb lehti. "Rahvusmeeskonna tase on küll kõva, aga mängijates on potentsiaali palju enamaks," ütleb ta ja kiidab sama hingetõmbega naiskonda. "Arengu mõttes on naised minu jaoks positiivsemad kui mehed."

Vabal ajal tegeleb juubilar oma pikaaegse hobiga – kuulab klassikalist muusikat ja laulab jõudumööda ka ise. Lemmikooperiks peab ta Donizetti "Rügemendi tütart" ning parimateks telekanaliteks Saksa ja Prantsusmaa klassikalise muusika kanaleid.

Noormäe särav bariton on ka võrkpalliringkondades hästi tuntud ja austatud. Veidi kahetseb ta vaid seda, et oma häält rohkem koolitanud pole. Sellest hoolimata on ta salvestanud ridamisi laule koos oma abikaasa Esteriga.

Ah jaa. Ka kalamehena on Noormägi kõva tegija. Juba lapsepõlvest mäletab ta ennast Narva jõest silmu püüdmast. "Kausitäie saime kätega," ütleb ta. Aga suurim purakas, mis juubilari konksu otsa on jäänud? "Tõstamaalt olen saanud 5,6-kilose haue," tõdeb ta.

 

Aitäh Johannes Noormägi, Eesti võrkpalli särav bariton!

Ja kõikide võrkpallisõprade nimel palju õnne ja tervist juubeli puhul!

Eesti Võrkpalli Liit