13. kuupäev ei toonud Eesti meeskonnale Poolas õnne. Mida võiski oodata, sest enne seda oli liiga kaua võidetud. Ütlesin sõbrale enne koduseid mängu Iisraeliga, et oleks parem, kui kümmet võitu jahtinud eestlased kaotaks ühe mängu. Meie mehed olid juba Tallinnas üpris tülpinud, tabeli viimase mahasurumine kulges vaevaliselt. Liiga palju võite hakkab lõpuks vastu töötama, tekitades nii mängijates kui publikus tunde, et nii peabki olema. Aga see ei ole võimalik.

Sama lugu on kaotustega. Ka pidev kaotuste jada võib jätta mulje, et meeskond ongi kehv. Olümpiavõitja Venemaa, kes igal ülemaailmsel turniiril medalile pretendeerib, kaotas tänavusel Maailmaliiga alagrupiturniiri 11 mängu järjest. Kes söandab väita, et venelased järgmisel aastal uuesti olümpiat ei võida!? Lõputu kaotuste rida oli katastroof, aga elu läheb edasi ka pärast katastroofi ja mitte ainult alla- või ülesmäge.

Eesti meeskond näis eelnenud nädalatel tasapisi edasi liikuvat tasapisi kergelt langeva vormi lainel – mitte niivõrd füüsiliselt kui sisemiselt, mängumoraalilt. Kuidas see eile hilisõhtul välja nägi, veendusime teleri ees. Uni tikkus peale, eestlaste mäng oli loid ja näitas selgelt, kumb meeskond lõppvõistlusel paremas vormis on. Alagrupimänge lahjalt alustanud makedoonlased läksid pärast puhkust ja suvist alavormi aina paremasse hoogu, vaid mõni nädal neil selleks vaja oligi.

See, kuidas nad eestlastega Pärnus mängisid, oli väga petlik – nagu viimasel hetkel kokku klopsitud koondis. See polnud võrkpall, see oli hästi ette valmistatud meeskonna jõudemonstratsioon. Elasime kaasa tapmiskatsetele serviga. Eile nägime, kuidas nad meid samamoodi kohtlesid ja tugevate-täpsete rünnakutega lisapunkte korjasid. Meie serv tootis liiga palju vigu. Kui üritati servivigu vältida, jäi palling nõrgaks. Jah, 13. kuupäev rikkus tuju, aga tänaseks on selle järelmõjud loodetavasti möödas. Unustamine kuulub professionaalsete omaduste juurde.

Eesti meeskond mängib täna paremini, olen selles kindel. Kõigest hoolimata kaotas Eesti meeskond ju „korvpalliühikutes” kuue-seitsme punktiga, paremini mängimise ruumi on koondislaste võimete piires veel küll ja küll. Maailmameistriks tulnud Poola koondise dublantkoosseis kaotas eile suurelt Sloveeniale (pealtvaatajaid oli Poola kohta väga vähe – ametlikult tuhat). Õhtul näeme, kuidas eestlastel vigade parandus õnnestub. Usun, see läheb korda.

 

Autor: Valeri Maksimov