Eelmine osa ilmus volley.ee-portaalis möödunud nädalal ja jäi pooleli seisus, kui pärast vintsutusi võtsime kohad sisse lennukis, mis viis meid Moskvast Ameerika poole. Lennuki pardal oli kolm eestlast: vana (siinkirjutaja) ja rannavõrkpalli MM-etapil NSV Liitu esindavad Vardo Tikas ja Margus Niinemägi. Oli veebruar 1989. Moskvas oli kümme kraadi külma, sihtpunktis Rio de Janeiros üle kolmekümne plusskraadi. Pallurid polnud seitse kuud rannas võistelnud.

Kui lühiajalisemad peatumised (Suurbritannias ja Kuubal) välja arvata, oli esimene pikem lennupaus Peruus ja teine Argentiinas. Meil oli valida, kas istume 14 tundi lennujaamas või kulutame raha ja vaatame, kuidas Peruu pealinn Lima välja näeb. NSV Liidu Spordikomiteest oli meile kaasa antud 600 dollarit sõnadega, et raha võib kulutada ainult äärmisel vajadusel. Vaatasime üksteisele silma ja nentisime, et esimene hädavajadus on käes, sest päevaraha (kümneks päevaks) meile ju ei antud. Kolasime linnas väsimuseni ringi nii keskendunult, et unustasime vahepeal filmikaamera kinni panemast. Kaamera näitas, mida pakuti: taevas-maa-taevas-maa...

Siis tuli mõte siirduda randa ja mängida tunnetuse huvides natuke palli – pall oli meil kaasas. Aga rannapolitseinikule see ei meeldinud, ta näitas meile oma suurt püssi ja keelas päevitajate tülitamise. Püssimees päevitajaid valvamas? Vana üritas vette minna, aga ka see ei õnnestunud, esimene suurem ookeanilaine tõstis ta õhku ja viskas tagasi kruusasele veepiirile. Päris valus oli. See koht siin pole meie jaoks, tõdesime minekut tehes. Peruu naaber Argentiina oli sootuks ilusam, Buenos Aires puhtam, rohelisem, euroopalikum. Lennukiaknast seirates olid isegi lehmad mustavalgekirjud nagu Eestis. Linnatänavaid täitis mõnus muusika. Vana armus jalamaid.

Vana helistas Nõukogude saatkonda Rios ja teatas, mis kella paiku võiks meile lennujaama vastu tulla. Maandusime kell üks öösel ja kõik klappis – meil oli vastas saatkonna töötaja Pavel Konkin autoga. Väga mõnus mees, hakkasime kohe hästi läbi saama (vana kutsus ta suvel koos abikaasaga Eestisse). Sõidu ajal hotelli neelasime hingematvalt ilusaid vaateid... Kas tõesti oleme Rio de Janeiros? Hotellis oli meie eest juba kõik vormistatud, peatusime korraks vaid lifti ees. Ei mingit asjaajamist. Vana paigutati üksi kolmetoalisse numbrisse. Kolmetoalisse! Suur elutuba pluss kaks magamistuba, kaks duširuumi, televiisoreid rohkem kui inimesi. Margus ja Vardo elasid poole kehvemini – neil oli see kõik kahe peale. Vana ei saanud und, vahtis rõduaknast välja linna kohale laotuvat Kristuse lummavat valgustatud hiigelkuju ja hingas sooja õhku. Mida küll külmalt maalt saabunud poisid platsil teha suudavad jõudis ta enne paaritunnist und mõelda. Kell üheksa hommikul pidi algama esimene mäng. Pavel äratas Eesti kolmiku varakult telefonitsi.

Kell üheksa kolmkümmend tulid poisid juba duši alt. Kuuba paar oli nendega nagu kass poegadega mänginud. Kiirelt. Tollal mängiti vaid üks geim 15 punktini. Eesti poisse vaadati kahjutundega – kuidas NSV Liit küll nii kehvad mehed saatis? Margus sai päikesepiste. Hullemat algust poleks suutnud välja mõelda. Poisid tahtsid järgmist vastast vaatama jääda, aga vana kamandas nad hotelli puhkama. Järgmises mängus ... Järgmises mängus lõhkasid eestlased sensatsioonipommi. Nad võitsid üheks favoriidiks peetud Brasiilia duo. Kõik kolm eestlast olid ühtäkki kirjutava, rääkiva ja näitava pressi esindajate piiramisrõngas, pealtvaatajad olid hämmingus, Tikas ja Margus (nii oli protokollis) suutsid võita kolmandas alagrupivoorus Hispaania paari, siis lõppes jõud – jaapanlastele enam vastu ei saadud. Edasi pääsesid brasiillased ja kuubalased, brasiillased said lõpuks teise koha. Eestlastele märgiti MM-etapi lõputabelisse 17. koht. (Järgneb)

 

Autor Valeri Maksimov

Rio rännaku alguse kohta loe SIIT