Eesti hetke edukaim rannavõrkpalliduo Kusti Nõlvak – Mart Tiisaar Gerardo´s Toys rääkis eelmise aasta lõpus ilmunud "Eesti on võrkpallimaa 100" raamatus arenguruumist, olümpiaunistusest ja aasta suurimast ebaõnnestumisest. MK-sarjas saadi Jurmala 3* turniiril 2. koht, MK-sarja finaaletapil, tugevuselt 5* turniiril Roomas jõuti sel tasemel esmakordselt 24 parema sekka. Esmakordselt jõuti ka Euroopa meistrivõistlustele, mis aga meie esiduo jaoks ebaõnnestusid.

Mida peate oma selle hooaja suurimaks kordaminekuks?

Tiisaar: siiamaani oleme hooaja alguses hästi esinenud ja lõpp on pigem ära vajunud, seekord oli pigem vastupidi ehk et hooaja lõpp oli kõige tugevam osa. Põhjuseks on pigem personaalne lähenemine meil mõlemal. Pingetele teisiti vastu vaadata ja võrkpallimängule üldiselt.

Nõlvak: jah, hooaja lõppu jäi meil kaks väga edukat turniiri tulemuste mõttes – Jurmala tugevuselt 3* MK- etapp (kus jõuti finaali-toim) ja Rooma turniir (MK-sarja finaaletapp, tugevuselt 5* turniir, kus jõuti 24 sekka-toim). Enne neid turniire ma ei osanud oodata, et seal nii hästi võiks minna. Toimus mingi muutus ja tekkis teine hingamine. Ehk oligi vahepeal hea nii-öelda põhjas ära käia, et saaks uuesti tõusta.

Mis sellest suvest kõige enam kahetsust tekitab?

Nõlvak: Oleks tahtnud, et EMil oleks mõne võidu saanud! See oli kahjuks see põhjas oleku periood sel aastal. Samas eks kaotustest on kõige parem õppida. Üritad küll ka võidust õppida, aga pärast võitu tuleb ju kohe uus mäng ja pole nagu aega! (naerab). Kaotusi on rohkem aega uurida ja enamasti midagi avastad ka, mida paremini teha.

Tiisaar: EMist veel niipalju, et kui teistel turniiridel saad alati veel katsetada, siis seal mitte. Kui mõni 5 tärni turniir läks aia taha, siis teadsime, et tuleb uus. EMi aga oli vaid üks. Seal olid ju samad näod ja olime justkui valmis. Aga saime korraliku lataka vastu nägu ja see oli kõige valusam, turniiri peale oli üks hea geim.

Iga hooaja järgne küsimus – milles kõige suurem edasiminek on olnud ja kus kõige rohkem arenguruumi näete?

Nõlvak: sellist kohta meie mängus pole, kus arenguvõimalust pole.

Tiisaar: mina näiteks tunnen, et näen praegu hoopis selgemalt, kui palju mul on edasi areneda, kui algusaegadel.

Nõlvak: siis tundus, et oleme juba päris head! (naerab). Arenguredel on justkui pikemaks läinud ja oleme allpool kui varem ja on ikka minna veel.

Tiisaar: pilved on pealt ära tulnud ja uusi asju on ülevalt paistma hakanud.

Olümpia kvalifikatsioon jätkub teie jaoks kevadel, kui lootusrikkad te olümpia osas olete?

Nõlvak: ränkingu järgi on vist 11 tiimi meie ees, kellest peaksime paremad olema juuniks.

Tiisaar: olümpiale pääsuks on kaks varianti – kui me punktidega jätkame sama heas hoos nagu hooaja lõpus, siis võiks isegi seeläbi pääsu loota. Peab lihtsalt hästi mängima. Teine variant on valikturniiri finaalturniir, mis tuleb tasemelt umbes nagu 3* tugevune MK-etapp. See tuleks ära võita. Jällegi võimalik.

Treeneritega on teil olukord üsna hea?

Tiisaar: Tuleme hetkel just trennist Terasest, kohal oli kaks treenerit – Argo (Arak) ja Indrek (Verro), emb-kumb on alati olemas, vahel ka koos. Lisaks aitab Rivo Vesik meid distantsilt, saadab oma tarkusetarakesi.

Kui palju te järelkasvu tegemisi jõuate jälgida?

Tiisaar: muidugi ma leian, et rannavollele oleks parem kui juba lastel oleks see eraldi spordialana olemas. Aga see pole ainus lahendus, saab ka hiljem spetsialiseeruda. Näiteks Märt Tammearu ja Timo Ander Lõhmus, sellises vanuses, sest siis ollakse valmis ka juba MK-sarjaga liituma. Lisaks on noortel ja lastel vaja eeskujusid ja väljundit - kui nad näevad, et tipus on kaks-kolm paari, tehakse see otsus rannavolle kasuks ehk ka kergemini. Püüame ka ses osas ise veidi kaasa aidata.