Eesti naiskond Moskva etapil. Foto: erakogu

Detsembris toimus Moskvas lumevõrkpalli Euroopa karikasarja avaetapp, kus osales ka Eesti naiskond koosseisus Inga Parve, Mari-Liis Graumann, Silja Ostrov ja Gerli Toomela. Parve ja Graumann rääkisid intervjuus volley.ee-le uue ala iseärasustest ja erinevusest saalivõrkpalli ning rannavollega. 18.-19. jaanuaril saavad aga kõik huvilised lumevõrkpalli mängida Eesti lahtistel meistrivõistlustel Otepääl. Intervjuust saab ka häid nippe, mida lumevollet mängides tasuks silmas pidada. Eesti meistrivõistlustele saab registreerida SIIN.

Kui palju või kas üldse olite enne seda turniiri lumevõrkpalli mänginud?

Osalesime võistlustel puhtast uudishimust ning spetsiaalset treenitust omamata. Kohapeal tegime ühe trenni mängupäeva hommikul ja see oli kõik. Uut palli nägime ka esimest korda mängupäeva hommikul. Rannavõrkpalliga on mängul suhteliselt vähe ühist, kuna kolm kolme vastu süsteemis tuleb kasutada täiesti teist mängujoonist. Formaat oligi meie jaoks kõige harjumatum.

Milline tase turniiril oli ja millise taustaga olid osalejaid?

Tase oli selline harrastajate tase ja rannavõrkpallureid oli ka suhteliselt palju. Palju oli väga noori osalejaid ning ütleks, et tase oli ühtlane. Kuivõrd tingimused on ekstreemsed ja pallgi uus, siis on kõigil võrdsed võimalused tippu saada.

Mis oli kõige keerulisem võrreldes saalivõrkpalli ja rannavollega ja millised on olulisemad erinevused võrdluses kahe traditsioonilisema võrkpalli liigiga?

Kõige keerulisem oli vast platsi peal liikumine, lumes on liikumine millegipärast tunduvalt aeglasem kui liiva peal ja seal kasutati erinevaid taktikaid. Kui palli kätte ei löödud, siis eriti keegi palli kätte ei saanud ka. Selles suhtes on suhteliselt igav seda mängu vaadata. Külmas mängimine on ka omaette oskus. Riietus peab olema küll liibuv ja keha ligi, aga samas on tegemist ikkagi ekstreemspordiga ja tuleks riietuda vastavalt sellele ning hoolitseda keha minimaalse soojuskao eest.

Kuna geim mängitakse vaid 15 punktini, siis siis ise saime sooja sisse alles pärast mängu kaks kahe vastu soojendusväljakutel rannakuningannat mängides ja ses suhtes jääbki arusaamatuks, miks lumevolle sellest aastast kolm kolme vastu tehti.

Kas turniir jättis mulje, et tegu on alaga, mis võiks tulevikus tõesti olümpiamängude kavva kuuluda (mis on ala edendajate soov)?

Raske öelda, kuna tegemist esimese Euroopa etapiga. Korraldus oli väga super, oli peaväljak suurte tribüünide ja led-ekraaniga, muusika mängis. Ning oli ka 6 lisaväljakut  treenimiseks/soojenduseks ja vajadusel ka mängudeks.

Mängijatele olid telgid, kus sai soojas olla, 500 m kaugusel oli soe ruum koos pesemisvõimalusega ning tee/kohviga. Platsi kõrval pakuti kõigile üle 2 meetri kõrgustest samovaridest kuuma teed. Aga pealtvaatajaid ei olnud, isegi finaalide ajal mitte. Vähesed inimesed, kes vaatasid, olid kõik korraldajate sissepääsukaartidega. Aga töö OMi kavasse saamiseks käib ja kui lumevolle tehakse mingi muu üritusega koos, siis see võiks huvitav olla küll. Ilm võiks olla natuke mahedam, näiteks märts/aprill suusakeskustes, kus päike juba niipalju soojendab, et kui ka paljakäsi mängida, siis näpud jäävad alles.

Kas lumevolle võiks Eestis saada nt harrastusvõrkpallurite seas populaarseks?

Kui saaks palle kusagilt, siis miks mitte. Hetkel anti Moskva võistluseks korraldajatele pallid ja ühtegi palli müügiks ei olnud (hetkel kasutusel olev pall on prototüüp, mida alles arendatakse-toim). Muidu varustus on suhteliselt odav ja kättesaadav paljudele. Meie jaoks oli tegu väga erilise ja ebamugava palliga, mille põrkesse ajamiseks tuli ikka korralikult kaasa aidata. Positiivne oli kindlasti see, et pall niiskust ei imanud ning raskeks ega libedaks ei läinud, samuti pidas ta vastu Moskva -14-kraadisele külmale.

Kui aga Eestisse tekib rohkem siseväljakuid, siis on ikka keeruline valik, kas minna talvel +26 kraadiga liiva peale ja pärast sauna või siis tuule ja külma kätte lumevollet mängima. Arvan, et paljud ikkagi proovivad selle ala ära. Omamoodi elamuseks kujunes see ka meile, kuid rahvusvahelisel areenil tulemuste saavutamiseks tuleb kolm kolme vastu mängujoonis endale mugavaks teha.

Mis see on, mis teeb lumevolle põnevaks?

Eriliseks teeb selle ekstreemsus, see on nagu talisuplus, et enne kui vees oled, ikka mõtled viimase minutini, kas minna, aga pärast sooritust on hea tunne sees. Ütlen ausalt, et isegi finaale oli üsna igav vaadata, mängijad liikusid aeglaselt, näha oli, et neil oli külm. Palle eriti kätte ei saanud, kui just kätte ei löödud. Kui poleks mängijate soojendusega telki olnud, poleks me finaalmänge lõpuni suutnud vaadata, liiga külm oli. Põnevaks teeb selle ala ilus pall ja uudsus. Ja tõesti, kui teha see mingi teise üritusega koos, siis inimestel on ikka põnev uut ala uudistada.

Kas plaanite ise ka peatselt toimuvatel Eesti meistrivõistlustel osaleda? Mida soovitate neile, kes plaanivad osa võtta?

Peab vaatama, mis külmakraadid tulevad. Soovitame kõigil võrkpalliga sina peal olevatel inimestel minna katsetama, eriline rannavõrkpalli oskus siin palju lisaväärtust ei loo, kuna mängitakse 3 vs 3. Tegemist ikkagi ekstreemspordiga ja riietuda tuleb vastavalt. Kui mitu mängu on, siis kindlasti vahetusriided kaasa võtta, et kui märjaks saavad, siis saab vahetada. Finaalmängudel nägime, kuidas pandi kilekotid jalanõude sisse, erivarustus sarnanes talvisele suusamaratonile. Kindlasti on veel nippe. Riided peaks olema tuulekindlad, aga samas liibuvad, et ei häiriks liikumist. Jalanõude osas kasutasime ise laenuks saadud kunstmuruputsasid ja sokina murdmaasuusatamise soojasid hõbeniidiga sokke. Jalanõude osas jään ma isegi kahtlevale seisukohale, kas korraliku mustriga jooksutoss on mugavam kui putsad või ei, seda peaks igaüks ise proovima. Platsi kõrval peaks olema mingi ruum, kus soojas saab olla, kasvõi töötavas autos.

Esimesed Eesti lahtised lumevõrkpalli meistrivõistlused toimuvad Otepääl 18.-19. jaanuaril. Registreerida saab kuni 14. jaanuarini, rohkem infot võistluse ja lumevõrkpalli reeglite kohta leiab SIIT.