10. mail oleks saanud 97-aastaseks Eesti võrkpalli üks säravamaid treenereid Ivan Dratšov – Vanja nagu võrkpalliringkonnas teda kutsuti.

Iga spordiala edasikandjaks on treener. Sportlane tuleb, mängib ja läheb, treener jääb, jääb igaveseks meie mällu. Ivan Dratšov on jäänud meie võrkpalliajalukku päikesesära ja kuldsete tähtedega. Viiekümnendatel aastatel Eesti koondnaiskonna peatreenerina jõuti kuuel korral üleliidulistel turniiridel tippnaiskondade kandadele. 1952. aasta ametiühingute üleliidulisel meistrivõistlusel tuli Kalevi naiskond hõbemedalile. 1963. aastal määrati Ivan Dratšov Tallinna Kalevi ja Eesti koondmeeskonna peatreeneriks.

Eesti võrkpallitreenerite akadeemiline isa TRÜ (TÜ) sportmängude kateedri juhataja Aleksander Rünk pidas tähtsaks üht võrkpallimängu põhitõde - ei ole mingit mõtet rääkida võistkonna mängu taktikast, kui mängijad pole oma tehnilistelt oskustelt võimelised taktikalisi kombinatsioone tipptasemel sooritama, et treeneri planeeritud taktikat mängus teoks teha.

On öeldud, et just Ivan Dratšov lõi Eestis intellektuaalse võrkpallimeeskonna, kus selle aju moodustasid sellised jumala armust mängumehed, vasakukäelised Peet Raig (Kalevi meeskonna kapten) ja Henn Karits ning võistkonna üks tugitalasid, sidemängija Kalle Kukk. Viimane on humoorikalt öelnud, et tavaliselt võitsid vastased ikka soojenduse, meie aga hiljem mängu. Henn Karits on lisanud, et mehed tegutsesid täpselt, kergelt ja paindlikult, süsteem pidi ikka õlitatult toimima, igaüks pidi teadma, kus on tema koht ja mida ta tegema pidi. Vanja ei talunud primitiivsevõitu, suuresti vaid jõule rajanevat võrkpalli.

Vanja uuenduste tõttu ei saanud vastasvõistkondade treenerid sageli aru Kalevi mängu ülesehitusest – eestlastel olid nagu rünnakud ja ei olnud ka, aga pall leidis ikka tee vastase väljakupoole põrandale. Mitte ainult vastased vaid sageli ka kalevlased ise ei teadnud, milliseks kujuneb rünnaku jätk, sest meeskonna tegutsemise aluseks oli improvisatsiooniline mäng.

Tempomuutused, vastast eksitavad liikumised, pettelöögid, õigeaegselt ja oskuslikult ajastatud blokk, planeerivad ja efektiivsed pallingud – need olid Dratšovi-aegse Kalevi pearelvad. Loomulikult oli edu eeltingimuseks pallingu hea vastuvõtt ja palli täpne suunamine sidemängijale, ilma milleta ei oleks olnud võimalik midagi korda saata. Pallingu vastuvõttu harjutatigi peamiselt hommikupoolsetel treeningutel.

Venemaal, Krasnodari krais, Tuapses sündinud venelases, Kalevi meeskonna peatreeneris Ivan Dratšovis oli ehk eestimeelsust rohkem kui enamikul tänastel eestlastel. Eesti spordiajalugu ei tunne teist treenerit, kellele on omistatud kolm teenelise treeneri aunimetust – Eesti, Ukraina ja N liidu oma.

Ligi 40-le Vanja õpilasele omistati meistersportlase nimetus, nendest 4 tulid olümpiavõitjateks – Viljar Loor, Oleg Moliboga, Fjodor Laštšonov ja Valeri Krivov.

Vanja treeneritöö tähetund saabus 29. augustil 1968, kui Kalev alistas Moskvas AKSK meeskonna ja kalevlased krooniti N Liidu võrkpallimeistriteks. See oli suursaavutus, millele võrdset ei ole eesti võrkpalluritel olnud varem ega tulnud ka hiljem. Tšempionitiitliga pärjatud Tarvi Uljase tõdemus: “Niisugune võit saab sündida vaid üks kord sajandis“.

1968. aasta suurt edu Kalevil hiljem korrata ei õnnestunud, kuigi me kõik seda lootsime ja ootasime. Vastased õppisid tundma Kalevi mängustiili ja see neid enam ei üllatanud. Hiilgavale võidule järgnesid tagasilöögid ja kriitika. Alkohol ja suhete teravnemine võrkpallifunktsionääridega viisid Vanja olukorrani, kus talle lihtsalt anti kinga ja üle paarikümne aasta oma elust Eesti võrkpallile pühendanud mees oli lindprii.

Mustast august aitas Vanjal välja saada kutse tulla treeneriks Ukrainasse, algul Dnepropetrovskisse ja seejärel Luganskisse. Ukrainas veedetud kolme aasta pikkuse töö viljad olid väga muljetavaldavad - medalid üleliidulistelt meistrivõistlustelt ja hõbe Euroopa karikasarjas. Kuid töised edusammud ei pakkunud Vanja rahutule hingele Ukrainas asu – tema süda oli Eestis ja ta ihkas tagasi siia, koju. Taas Eestisse jõudis ta 1975. aastal.

Veel kord viis Vanja Kalevi N Liidu kõrgliigasse, kuid taas ei õnnestunud sinna püsima jääda. Ta ise ei olnud endaga rahul ega ei oldud rahul ka temaga.

Pärast pensionile jäämist asus Vanja elama Vinni keskusesse, kus tema käe all Vinni näidissovhoostehnikumi meeskond (!) võitis kahel aastal (1983 ja 1987) Eesti meistrikullad. Vinnis elas Vanja üle ka kaks infarkti.

Vanja oli hiljem tunnistanud, et esimesel kohal tema elus oli olnud võrkpall ja võrkpallurid ning teisel kohal pere ja lähedased inimesed. Vanja tütar Jelena, kes meie hulgast lahkus 2006. aastal, on oma meenutustes öelnud, et kus ta isa iganes ka ei viibinud, sütitas ta seal alati inimestes armastust võrkpallimängu vastu.

Vanja viimaseks sooviks, enne Liiva Hannese juurde lahkumist oli - võtta kaasa võrkpall – kaks valget Gala-võrkpalli, üks naiskonnalt ja teine meeskonnalt läksid kaasa teda saatma igaviku teel. Ivan Dratšov lahkus meie hulgast 2. jaanuaril 1989. aastal Vinnis.

Artikli kirjutamisel olen kasutanud Valeri Maksimovi „Võrkpallilugemik“ (Tallinn, 2009) ja Kulle Raigi „Esimene üles“ (Tallinn, 2009) materjale.

 

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige