Ajad on muutunud, juba ammu võib ka "kultuurne" inimene palli jalaga lüüa. Üleilmse võrkpalliliidu meelest peaks see mängu atraktiivsust tõstma, Ei vaidle, kuigi jalaga palli päästmist tuleb harva ette, igas mängus ei tulegi. Ükskord Pärnus lendas pall servi vastuvõtust kohtunikelaua kohale, Keith Pupart jõudis järele ja lõi palli jalaga, üle oma pea väljakule tagasi. Oliver Venno nägi, et seda palli võib isegi rünnata. Rünnak tõi punkti. Kõigil oli lõbus.

 

Jalgpallis võib nii palli kui vastasmängijat: lüüa peaga vastu pead, küünarnukiga vastu kaela, jalaga vastu põlve, sääri ja pöida - praktiliselt igale poole, kui vahele ei jää. Lõuna-Ameerikas lüüakse ka kohtunikku - või lastakse maha. Kunagi küsis üks kultuuriajakirjanik: milles on jalgpalli kui spordiala fenomen, miks see nii populaarne on? Vastus oli lühike: sellepärast, et seal lüüakse jalaga. Nii palli kui vastast. Rahvale see meeldib, eriti kui aeg-ajalt pall ka väravasse lendab. Seekordne EM on kuidagi eriti vaadatav, ja seda mitte mahalöömise või -laskmise pärast. Kutsuksin tallinlased esmaspäeva õhtuks Islandi väljakule (välisministeeriumi ette) suurelt ekraanilt Islandi - Inglismaa mängu vaatama. Veerand sajandit tagasi oli Island esimene riik Euroopas, mis Eesti iseseisvust tunnustas.