(Foto: cev.eu)

Iga spordiala edasikandjaks on treener. Sportlane tuleb, treenib, mängib ja läheb, aga treener - oli, on ja jääb meie mällu, igavesti. Tänapäeval kahjuks lähevad ka treenerid. Kui ei ole enam treenereid, ei ole olemas ka seda ala. 

Treeneriks võib õppida, heaks treeneriks võib saada väga kõvasti tööd tehes, kuid väga heaks treeneriks peab sündima. Viimane väide käib ilmselt ka belglase Vital Heyneni (50) kohta. Nagu teame on praegu Itaalia tippklubi Perugia peatreeneriks belglane Vital Heynen, kelle juhendamisel tuli 2018. aastal maailmameistriks Poola koondis ja kes valiti aasta võrkpallitreeneriks. Varem, 2014. aastal viis ta Saksamaa MM-il pronksmedalile ja 2017. aastal Belgia EM-il poolfinaali.

Lähtudes eepool öeldust saab arusaadavaks ka Eesti võrkpallitähe Robert Tähe otsus liituda Perugia meeskonnaga. Millise teise treeneri käe alla harjutama minna üldse veel võiks soovida? Siinkohal sobib heita pilk korraks tagasi Eesti võrkpalli 100 aasta pikkuse ajaloo silmapaistvamatele võrkpallitreeneritele, kelle panus Eesti võrkpalli arendamisel on olnud kõige suurem.   

Imetlust väärivad 1967. aastal moodustatud Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) võrkpallimeeskonna saavutused. Kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja Raimund Pundi juhendamisel võitis Eesti noortemeeskond 13 aasta (1968-1981) jooksul 15 NL-i tippvõistluste medalit, kusjuures viis neist olid kuldsed! NL-i toonase edukaima noortetreeneri Raimund Pundi võiduretsept oli lihtne: "mitte eksida! Tuleb teha paremini kui vastane, tuleb mängida nii, et vastane eksiks." Huvitav on teada, et Eesti koolipoisid tulid 1968. aastal NL-i meistriks mõni kuu varem kui täismeeste Kalev.

Võitu Eesti noortemeeskonna üle peeti tol perioodil auasjaks. Näiteks 1981. aasta üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Kaunases alagrupimängus Eestit (3:1) võitnud Moskva koondise hallipäine treener Ilja Rohman hüppas ja karjus rõõmust: "me võitsime Eestit! Poisid, te võitsite Eestit, millest unistasite kaks aastat!"

Treener Raimund Pundi hoolealustest TSIK-i aastail tulid NL-i koondises juunioride maailmameistriks Jüri Rohilaid (1977) ja Aare Salumaa (1981), Euroopa juunioride meistriks Uno Tiit (1969), Viljar Loor (1971, 1973), Avo Tasane (1971 – oli NL koondise põhisidemängija), Andres Karu (1975) ja Jaanus Lillepuu (1982). Hiljem, täisealisena tulid NL-i koondisega Euroopa meistriks Viljar Loor (1975, 1977, 1979, 1981, 1983) ja Jaanus Lillepuu (1987) ning Viljar Loor lisaks ka maailmameistriks (1978 ja 1982) ning olümpiavõitjaks (1980).

Midagi täiesti erakordset on kordasaatnud Tartus võrkpallimängu alustanud Viljar Loor. Tõsi, ehk on siin oma osa ka geenidel, sest ka Viljari isa Valdur Loor oli hea võrkpallimängija, hilisem üleliidulise kategooria kohtunik.

See juhtus 1978. aasta MM-il Roomas, kus MM-i direktoraadi poolt valiti turniiri sümboolsesse koondisse NL-i mängija eestlane Viljar Loor. Alagrupimängus Itaaliaga, kes tuli hiljem NL-i järel MM-i hõbemedalile, tegi Viljar Loor lausa imet – ta ei eksinud mitte ainsatki korda mitte üheski mänguelemendis – ei pallingul, servi vastuvõtul, kaitsemängus ega blokis ja rünnakul lõi Loor maha peaaegu kõik talle tõstetud pallid. Võistlusi jälginud NL-i teadusgrupi vaatlejad ei olnud varem mitte kunagi midagi niisugust oma elus veel näinud!

Tol ajal teatavasti ei olnud sellist mängijate spetsialiseerumist nagu praegu (nurga-, tempo- ja diagonaalründajad), vaid mängijad pidid väljakul oskama sooritada kõiki mängutehnilisi elemente. Ainult sidemängijaks oli eraldi kindel mees.

NL-i koondise peatreeneriks oli sel ajal Leningradist pärit Vjatšeslav Platonov, kelle juhtimisel võitis NL 8 aasta vältel rahvusvahelisel areenil kõik, mis võita oli – OM-kulla, 2 MM-tiitlit, 6 EM-kulda, 3 maailma karikat.

2004. aastal Käärikul toimunud treenerite koolitusel tegin Platonoviga pikema intervjuu Spordilehele, milles Platonov rõhutas: "treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema nagu hüpnotiseerija, kes oskab võistkonda algavaks mänguks psühholoogiliselt ettevalmistada."

Platonov oli üks kahest meeste treenerist, keda koos Julio Velascoga märgiti ära 20. sajandi maailma parimate autasustamisel (Platonov suri detsembris 2005).

Ivan Dratšov on jäänud meie võrkpalliajalukku päikesesära ja kuldsete tähtedega

Viiekümnendatel aastatel, Eesti koondnaiskonna peatreeneri Ivan Dratšovi juhtimisel jõuti kuuel korral üleliidulistel turniiridel tippnaiskondade kandadele. 1952. aasta Ametiühingute NL-i üleliidulisel meistrivõistlusel tuli Kalevi naiskond hõbemedalile. 1963. aastal määrati Ivan Dratšov Tallinna Kalevi ja Eesti koondmeeskonna peatreeneriks.

Eesti võrkpallitreenerite akadeemiline isa Tartu Ülikooli (TRÜ) Sportmängude kateedri juhataja Aleksander Rünk pidas tähtsaks üht võrkpallimängu põhitõde - ei ole mingit mõtet rääkida võistkonna mängu taktikast, kui mängijad ei ole oma tehniliste soorituste tasemelt võimelised taktikalisi kombinatsioone tipptasemel sooritama, et treeneri planeeritud taktikat mängus ellu viia. 

Ivan Dratšovi uuenduste tõttu ei suutnud vastasvõistkondade treenerid sageli aru saada Kalevi mängu ülesehitusest – eestlastel olid nagu rünnakud ja ei olnud ka, aga pall leidis ikka tee vastase väljakupoole põrandale. Mitte ainult vastased, vaid sageli ka kalevlased ise ei teadnud, milliseks kujuneb rünnaku jätk, sest meeskonna tegutsemise aluseks oli improvisatsiooniline kiire mäng.

Tempomuutused, vastast eksitavad liikumised, pettelöögid, õigeaegselt ja oskuslikult ajastatud blokk, planeerivad ja efektiivsed pallingud – need olid Dratšovi-aegse Kalevi pearelvad edu saavutamisel. Loomulikult oli kõige selle eeltingimuseks pallingu hea vastuvõtt ja palli täpne suunamine sidemängijale, ilma milleta ei oleks olnud võimalik mingeid kombinatsioone ellu viia.

Kui Tallinna Kalev 1968. aastal NL-i meistriks krooniti, oli meeskona tegevuse motoks - esimene üles, mis tähendas rünnakut esimeselt tõstelt, kombinatsioonide sooritamise kiirust ja pettelööke. Sellise mängutaktika aluseks oli ideaalne pallingu vastuvõtt ja palli täpne suunamine võrgu äärde sidemängijale. Selline taktika võimaldas Kalevi meeskonnal loominguliselt ja ebastandardselt rünnata ning oma mängu vastasele peale suruda ja mäng võita.

Venemaal, Krasnodari krais, Tuapses sündinud venelases, Kalevi meeskonna peatreeneris Ivan Dratšovis oli eestimeelsust ehk rohkemgi kui enamikul tänastel eestlastel. Ligi 40-le Ivan Dratšovi õpilasele omistati meistersportlase nimetus, nendest 4 tulid olümpiavõitjateks – Viljar Loorile lisaks, ukrainlased Oleg Moliboga, Fjodor Laštšonov ja Valeri Krivov. 

Vanja, nagu Ivan Dratšovi võrkpalliringkondades kutsuti, treeneritöö tähetund saabus 29. augustil 1968, kui Kalev alistas Moskvas AKSK meeskonna ja kalevlased krooniti Nõukogude Liidu võrkpallimeistriteks. See oli suursaavutus, millele võrdset ei ole eesti võrkpalluritel olnud varem ega pole ka hiljem tulnud.

Vjatšeslav Platonov ütles Kalevi treeneri Ivan Dratšovi iseloomustamiseks: "ta oli mõtlev, analüüsiv treener, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada oma meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal nendes meestes peitus. Kalev mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida."

Tšempionitiitliga pärjatud Kalevi mängija Tarvi Uljas võttis saavutatu kokku oma tõdemuses: "niisugune võit saab sündida vaid üks kord sajandis." Pool sajandit on läinud mööda ja Tarvi Uljase ennustus peab seni kindlalt (üle 50%) paika.

Eesti spordiajalugu ei tunne ühtegi teist treenerit peale Ivan Dratšovi, kellele on omistatud Eesti ja Ukraina ning NL-i teenelise treeneri aunimetus. Raimund Pundi, Ivan Dratšov ja Vjatšeslav Platonov olid treenerid, keda Eesti võrkpall mäletab ja austab igavesti ning kes tõstsid Eestimaa võrkpallimehed kilbile.

Ajad on muutunud ja võrkpallimäng on muutunud. Praeguse mängutaktika kohta võiks öelda, et esimese tempo rünnak on mängu võti ja peamine relv rünnakul on just hea blokk.

Möödunud suvel sai otsa rumeenlasest võrkpallitreeneri Gheorghe Cretu (51) kuus aastat kestnud Eesti rahvuskoondise peatreenerina töötamise ajastu. Eestis veedetud aja jooksul viis ta meie rahvuskoondise kolmel korral EM-finaalturniirile, kus saavutati 11. (2015), 13. (2017) ja 24. (2019) koht. Kahel aastal 2017. ja 2018. aastal valiti Cretu Eesti aasta treeneriks.

Me ei tea, kellest saab Eesti rahvuskoondise uus peatreener, kuid selle mehe ees seisavad väga suured väljakutsed, sest ülemängida tuleb rahvuskoondise Cretu juhtimisel saavutatud tulemused – sellised on ju meie ootused ja lootused. 

 

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran