1964:  1. NSV Liit, 2. Tšehhoslovakkia, 3. Jaapan. Sel kümnendil domineeris NSV Liit, kelle üks tõsisemaid konkurente oli nüüdne Tšehhi. NSVL koondise liige oli ka Peet Raig, kuid olümpiakoondisse teda ei võetud, ehkki NSVL 24 parema võrkpalluri hulka valiti Raig kuus korda. Kolme järjestikuse medalivõiduga alustas esiletõusu Jaapan. NSV Liidu õigusjärglane Venemaa püsib medalikonkurentsis tänini

 

1968: 1. NSV Liit, 2. Jaapan, 3. Tšehhoslovakkia. Ka seekord jäi Peet Raig maailma tugevaimast meeskonnast välja – liiga mittestandardne ja riskeeriv, kuigi efektne ja ka efektiivne. Võitjameeskond eelistas “kindla peale” mängu pooldajaid ja sellest piisas. Aga mitte kauaks

 

1972: 1. Jaapan, 2. Saksa DV, 3. NSVL. Kiirelt kombineeriv, tehniliselt ja taktikaliselt laitmatu Jaapan saavutas oma eesmärgi. Konkurendid võtsid jaapanlastelt üle kõik vähegi sobiva ja enam neid pjedestaalile ei lasknud. Tänaseks on Jaapan taandunud Maailmaliiga teise divisjoni (13.-24.) meeskonnaks

 

1976: 1. Poola, 2. NSVL, 3. Kuuba. Treener Hubert Wagneri targal juhtimisel oma esimese ja ühtlasi viimase võimaluse ära kasutanud poolakad pühitsesid ülinappi finaalivõitu Nõukogude meeskonna üle bravuurikalt. Eeldati ju venelaste võitu. Viljar Loor eelistas Moskva Armee Keskspordiklubi eest mängimisele TPI lõpetamist ja Kalevi esindamist ja maksis kohe lõivu – st jäi koondise ukse taha. Esile tõusis erakordsete kehaliste eeldustega Kuuba meeskond. Poola pole hiljem medalini jõudnud.

 

1980: Nüüd oli Loor kindlalt põhikuuikus ja meeskond seitsme aasta vältel võitmatu. Moskva olümpiamänge boikoteerisid mitmed riigid eesotsas USA-ga ja selle võrra tuli olümpiavõit kergema vaevaga. Pigem aitas see rumeenlasi ja bulgaarlasi, kes esmakordselt poodiumile kutsuti. NSVL maksis kätte ja ei läinud koos mitme sotsialismileeri maaga järgmisele, Los Angelese olümpiale.

 

1984: 1. USA, 2. Brasiilia, 3. Itaalia. Ameeriklaste võit koduväljakul oli seaduspärane. Esimese olümpiamedalini jõudis muljetavaldava mänguga Breasiilia, enne olümpiat suudeti võita ka NSV Liidu koondist. Loor oli juba 31-ne, kuid jalavigastusest hoolimata olümpiakandidaat, kes teise olümpiakulla nimel treenis. Boikoti otsus rabas koondislasi väga valusalt, võttes neilt pikaks ajaks igasuguse treeninguisu. Ent ka USA oli kulda väärt.

 

1988: 1. USA, 2. NSV Liit, 3. Argentiina. Kõik paremad  olid kohal ja USA tõestas, kes on parim. Iga suurvõistluse medalikandidaat on ta endiselt. NSVL rahuldus hõbedase autasuga, väikese üllatusena  tõusis esikolmikusse Argentiina.

 

1992:1. Brasiilia, 2. Holland, 3. USA. Brasiiliale esimene kuldmedal. Ühendriigid taandusid paar sammu, uue jõuna kerkis medalile ülipika koosseisuga Holland.

 

1996: 1. Holland, 2. Itaalia, 3. Jugoslaavia. Üheksakümnendatel võidutses kolmekordse MM-tiitliga Itaalia, olümpiavõiduni aga pole küündinud kordagi. Jugoslaavlased kimbutasid favoriite üha valusamalt

 

2000: 1. Jugoslaavia, 2. Venemaa, 3. Itaalia. Jugoslaavlased tulid, et jääda, maailma paremate hulgas on serblasedd võimelised ka kõige kallimaid medaleid tooma. Tänavu võideti Maailmaliiga finaalturniir

 

2004: 1. Brasiilia, 2., Itaalia, 3. Venemaa. Brasiilia teist korda! Itaalia ja Venemaa endiselt head, itaallased paraku endiselt kuldmedalita.

 

2008: 1. USA, 2. Brasiilia, 3. Venemaa. USA-e kolmas kuld, Brasiilia näitab, et on stabiilseim. Venelaste päralt on kolmandat aastat järjest  teised-kolmandad kohad, kuid mitte enam kauaks

 

2012: 1. Venemaa, 2. Brasiilia, 3. Itaalia. Vene meeskond oli finaalis Brasiilia vastu geimidega null-kaks taga, aga siis algas pöörane tagaajamine. Peatreener Vladimir Alekno tegi ootamatu käigu, vahetades keskründaja Dmitri Musserski diagonaali kohale. Tulemus oli ootamatu – venelased võitsid mängu kolm-kaks, Musserskist sai kodumaal kangelane. Ta oli kuni möödunud nädala lõpuni ka Rio olümpiale mineja, aga siis saabus teade, et Musserskil jääb vigastuse tõttu olümpiale sõitmata.  Rio OM-i kulmedali kandidaat on Venemaa sellegipoolest – nagu ka Brasiilia, Itaalia, USA, Poola, Prantsusmaa...