Meesvõrkpallurite tänavune edu ergutab ajaloohuvilisi  taas meenutama rahvusvahelisel tipptasemel mänginud Aino Huimerinda. Täpselt 60 aastat tagasi, sügisel 1956, tegi ta NSV Liidu koondisega lõpparve. Koondisse kuulus ta ligi viis aastat. Parima saavutusena läks kirja aasta varem saadud EM-i  hõbemedal. Huimerind püsis enne EM-i kindlalt koos kahe lätlannaga põhikuuikusse, kuid vahetult enne finaalturniiri vallandati koondise peatreener ja uus juht pagendas baltlaste kolmiku varumängijate pingi lõppu.

 NL naiskond oli kogu kümnendi jooksul (hiljemgi) maailma parim ja 168 cm pikkune Huimerind selle naiskonna ründaja. Aga too finaalikaotus oli kõigile ootamatu ja hinnati Moskvas täielikuks altminekuks. Igal juhul oli see kehvem tulemus, kui ülemaailmsete üliõpilasmängude kuldmedal, milliseid kogus eestlanna kaks. EM-i medalist kaalukamaks pidas ta Tšehhoslovakkia naiskonna peatreeneri küsimust oma vene kolleegile: „Kuidas ma saaksin õpetada oma mängijaid lööma nii, nagu löövad Tšudina ja Huimerind”? Aleksandra (rohkem kutsuti teda Sašaks) Tšudina tuli aastatel 1949 – 1960 kolm korda nii Euroopa kui maailmameistriks.

Aino Parker-Huimerind tegi NSV Liidu koondise dressis kaasa üle kolmekümne mängu. Ta läks ajalukku esimese eestlasena, kes täiskasvanute Euroopa meistrivõistlustel medalini jõudnud. Järgmine oli Viljar Loor, kes suutis seda viis korda (1975, 1977, 1979, 1981, 1983). Kolmas Eesti MM-medalisaaja on 1987. aastal kuldmedali võitnud Jaanus Lillepuu.