05.04.201512:10
Ruben Acosta. Foto: FIVB

Eesti võrkpallurite esmakordne reis Rio de Janeirosse oli tolle aja (1989) kohta harukordne, võib isegi öelda, et uskumatu sündmus. Eesti oli veel kaks ja pool aastat kohustatud olema „rahvaste vangla” ehk NSV Liidu osavaldus. Ent juba oli pead tõstetud, käimata riikides ringi vaadatud ja uusi võistluspartnereid leitud. Tähtsamatel-suurematel (tiitli)võistlustel käidi siiski veel Moskva kaudu. Rahvusvahelised spordiliidud aktsepteerisid vaid tunnustatud riike, NSV Liidu koondisse pääsemine aga oli raske, reeglina tähendas see maailmaklassi kuulumist.

Isegi Moskva ei suutnud kätt ette panna uute spordialade avastamisele või impordile ning kes seal parema stardi sai, võis mõnda aega edu nautida. Eestlased olid uusi alasid nobedad vastu võtma, olles mitmel alal esimeste hulgas. Eesti rannavõrkpallurid panid end sotsialismileeris maksma alates aastast 1986, hoides initsiatiivi mitme aasta vältel. Iseseisvuse saabudes kvalifitseeruti kaks korda olümpiamängudele. Meenutame siinkohal algust, esimest reisi, kuna see pakkus ootamatusi pea igas lõigus. Vana mees, siinkirjutaja, oli siis 39-aastane. Vana ja tema sõber olid rannavõrkpalli algatajad Eestis. Eestlased olid kolme esimese aasta vältel võitnud kõik kodumaal peetud rahvusvahelised võistlused, laskmata kõige paremate auhindade ligi lätlasi, leedulasi, soomlasi, rootslasi, prantslasi, venelasi jt. Põhiline võistluspaik oli Pirita rand, aga mängiti ka Pärnus, Virumaal, Haapsalus jm. Polnud enam kedagi, keda poleks võidetud. Isegi NSV Liidu saalivõrkpalli koondislastele tehti Võsu rannas tuul alla.

Vana ajas asja kõigepealt endale huvitavaks. Tundmata rahvusvahelise suhtlemise üksikasju, kirjutas ta 1987. aastal FIVB presidendile vabas vormis kirja, milles iseloomustas uue ala edusamme Eestis ja küsis häbematult, millistel tingimustel saaks Eesti parim paar – tollal Vardo Tikas - Margus Niinemägi, osa võtta maailma suurematest turniiridest. Vastus toonaselt FIVB presidendilt Ruben Acostalt tuli ootamatult kiiresti, sõnuldasa kokkuvõtlikult nii: Tervitame teie huvi ja initsiatiivi, ootame NSV Liidu esindajaid Rio de Janeirosse mitteametlike maailmameistrivõistluste etapile veebruaris 1988. Nii et saaksime ikkagi võistelda, olgugi Moskva kaudu, mida ju oligi oodata. Aga NSV Liidu Spordikomitee võrkpalliosakond ei teadnud rannavollest midagi ega soovinud lisanduda võivast töökoormusest kuuldagi. Sellises seisus oli mõeldamatu samal aastal toimuvale MM-etapile pääseda.

Vana reisis Moskvasse ja viis vastavad asjamehed (üks neist on praegugi ametis) alaga kurssi ja tutvustas nii Eestis kui maailmas toimuvat. Räägime hiljem, öeldi – manjanalik suhtumine iseloomustas ka nõukogulikku asjaajamist. Vana kirjutas Acostale, et seekord NSVL ei osale, küll aga võiks kutse Moskvasse aegsasti saata järgmiseks aastaks. Nii sündiski. Möödus aasta. Vahepeal treenis-võistles meie esipaar korraga nii Kalevi esindusmeeskonnas kui rannavolles, kinnitades veelkord, et mängus kaks kahe vastu pole Tikasel-Niinemäel vastast Eestis ega kogu Nõukogudemaal. Pika veenmistöö tulemusena nõustus Moskva eestlased üles andma. Mees, kellest spordikomitees palju sõltus, noogutas kahtlevalt pead: kolmekesi, kõik Eestist... Aga ei pannud kätt ette.

Vana rühmas kahel rindel – põhitöö Spordilehes, võitlus rannavolle huvides pluss selgitustöö omade hulgas, olid ju mõlemad kalevlased vajalikud ka saalivõrkpallis Liidu meistrisarjas. Vana laskis end vastu võtta tootmiskoondise Marat direktori Ants Kaprali kabinetis ja nautis sooja suhtumist: Marat valmistas komplekti sinivalgeid maikasid, mille seljal oli suurelt CCCP ja rinnal väikselt Eesti. Moskval polnud õrna aimugi, et rannavõrkpalli mängitakse maikas, meil polnud õrna aimugi, et spetsiaalsete kirjadega maikad antakse meile Rios, kusjuures igaks mänguks eraldi. Et asjad hakkavad võtma konkreetsema sisu, väljendus selles, et üks spordikomitee tädi kamandas meid endale sappa eesmärgiga mina hiigellattu ja riietada eestlased korralikult ja aastaajale vastavalt (väljas sadas lund). Poisid nautisid haruldasi mundreid – kummalegi kaks täiskomplekti pikkade varrukatega särke, Nõukogude vapp rinnal, pikk soe dress, saalis mängimise tossud ja tänavatossud. Vana proovis tädile öelda, et Rios on veebruaris üle kolmekümne kraadi, kui Margus teda käisest tiris: ära nüüd jama, võta mis pakutakse! See on Liidu koondise vorm. Vana oli vahepeal vormistatud Liidu koondise esindajaks koos kõige selle juurde kuuluvaga. „Talvevarustus” topiti ühte kotti ja jäeti kümneks päevaks pakihoidlasse.

Kollapalavik... Kolmik oli juba teel lennukisse, kui jäi läbi teha veel üks katsumus. Pileteid kontrolliv mees nõudis kategooriliselt tõendit, et eestlased ei põe kollapalavikku, mis olevat Lõuna-Ameerikas liikvel. Seda tõendit muidugi polnud, tõendi vajalikkusestki polnud aimu. Vana põrutas ühte Moskva polikliinikusse, aga sealt abi ei saanud. Helistas Tallinna ja sai vajaliku tõendi kiiresti, küll mitte kergesti. Vanal tuli juba neljas edasi-tagasi reis ette võtta. Lennusõidugraafik Moskvast Riosse tehti ringi. Koos vahemaandumistega kulus sihtkohta jõudmiseks 54 tundi. Kohale jõuti siis, kui esimene MM-etapi ring oli juba lõppenud. NSV Liidu esindajad lubati erandkorras mängima kell kümme hommikul, kuigi nad olid saabunud kell üks öösel. Kui kaunis on öine Rio de Janeiro... (Jutt jätkub tuleval nädalal.)

Autor: Valeri Maksimov

Kommenteeri uudist

Vana mees meenutab: kuidas me Riosse pääsesime