Veebruar ja rannavõrkpall eestlaste esituses said esimest korda kokku 27 aastat tagasi (1989) ei kusagil mujal kui tulevases olümpialinnas Rio de Janeiros. Tookord oli tegemist FIVB egiidi all peetud ülemaailmse karikaturniiriga, mis oli sisuliselt esimene rannavolle MM.

Korraldajad seda maailmameistrivõistluseks ka nimetasid. Olümpiaalaks sai rannavõrkpalli paarismäng 20 aastat tagasi Atlantas. Rio tulisel, aga pisut kruusasel liival võimutsesid tookord ameeriklased (1. USA, 2. Brasiilia), NSV Liitu esindanud eestlased Vardo Tikas ja Margus Niinemägi jagasid lõpuks 17. kohta.

Tikas-Niinemägi võitsid alagrupis Brasiilia ja Hispaania paari, kuid kaotasid Kuubale ja Jaapanile, võita suudeti brasiillasi, kelle päralt oli lõpuks hõbemedal. Furoor oli täielik, huvi tundmatute ja lubivalge nahaga baltlaste vastu tõusis paugupealt, telekaamerad suunati neile nii mängu ajal kui järel. Usutlejad ei suutnud uskuda, et elu esimesele suuremale võistlusele pääsenud üllatajad polnud rannapalli pool aastat puudutada saanud. Oli ju veebruar. Tallinnas oli siis kümme kraadi külma ja lumi maas, Rios 30 pluss kraadi. Päikesepiste tabas Niinemäge juba esimeses kohtumises.

Rannavõrkpall polnud Eestis veel päris võõras ala. Esimesest turniirist Pirita rannas oli möödas kaks ja pool aastat, eestlased võitsid sealtmaalt kõik turniirid, millest osa võtsid. See oli ka peapõhjus, miks just meie mängijad Rio de Janeirosse kutsuti.

Avo Keele ja Kaido Kreeni ning Kristjan Kaisi ja Rivo Vesiku (2008) pääs olümpiamängudele oli asjade loomulik jätk. Aastate jooksul kangust kogunud konkurendid jõudsid järele ja läksid mööda. Eestlased pole võitnud olümpial ainsatki mängu, lätlastel on juba medal kaelas (2012).

Nüüd asus oma läbilöögivõimet katsetama täiesti uus paar – Mart Tiisaar ja Kusti Nõlvak. Soojal maal oli harjutatud mitu kuud. MK-etapi avamäng kanadalaste vastu jäi võitmata, MK punktid saamata. Üritatakse ilmselt veel. Et saaks pruuniks hiljemalt juuniks. On veebruar 2016.

 

Autor: Valeri Maksimov