Foto: Gertrud Alatare

Jälle on põhjust rõõmustada – Eesti klubi suutis Euroopa karikavõistlustel kedagi võita. Seda juhtub nii harva, pealegi koosneb meie meeskond täiel määral oma meestest, mitte värvatud mängijatest. Ühe lätlase ilmselt odavalt saime, aga lõunanaaber osutus poolvigaseks, istub sügisest saati sinisel lehel ja pole Pärnu VK särki selga tõmmanud.  Kas ta enam põhimängijate kõrvale pääsekski. Oma mehed saavad rohkem areneda ja see on meile tähtsam.

Pärnu vollepublik näeb heaklassilisi mänge. Võib-olla mitte veel Euroopa kesktaset, aga mitte ka palju madalamat. Tugevuselt kontinendi kolmanda sarja Challenge Cup tugevamad ja paar keskmistki klubi  kannataks kindlasti välja võrdluse Meistrite liiga madalama poole meeskondadega. Näiteks austerlaste Innsbrucki Hypo Tiroliga (Renee Teppan), Libereci Duklaga, Budva Budvanskaga, Novi Sadi Vojvodinaga, Lugano Dragonsiga, küllap veel mõnega.

Neljapäevane kohtumine belglastega oli heitlik. Aga see pole mure, mis heidutab. Ridamisi kaotavad punkte ka absoluutsel tipptasemel meeskonnad – näiteks olümpiafinaalis või MM-i finaalis. Maailmameister Poola ei pruugi tänavu olümpiale jõudagi. Nagu ka Euroopa meister Prantsusmaa või MM-i pronks Saksamaa. Nende mäng kõigub omavahelistes kohtumistes ja ka selgelt nõrgemate vastu kuni kuues-seitsmepunktise amplituudiga. Mäletame veel hästi Eesti koondise kaht geimivõitu Serbia üle mullusel EM-il. Mõni piiripealne pall siia või kõhklev vile sinna ja Euroopa eksmeistrid Balkanilt loovutanuks koha veerandfinaalis baltlastele. Tasavägistes kohtumistes on juhuse osatähtsus täiesti märkimisväärne.

Belgia tippliiga mängutase on täiesti vaatamisväärne. Meneni Prefaxis asub seal neljandal pulgal. Belgia koondis lõpetas EM-i finaalturniiri kümnendana, eestlastest üks pügal kõrgemal. Euroopa edetabelis on Belgia üheksas, Eesti kuueteistkümnes. Koondise tasemel oleme belglasi korduvalt võitnud ja neile ka kaotanud. Belgia kuulub Maailmaliigasse, meie mitte. Oleme ikkagi paras paar.

Kes võidab Meneni – Pärnu kordusmängu?  Muidugi see, kellel serv ja servi vastuvõtt hetkel paremini välja kukub. Seda rõhutavad kõik treenerid kogu aeg. Muud nagu polekski vaja osata. Hiljutisel OM-valikturniiril, kui Venemaa alagrupis Prantsusmaale oli kaotanud, põrkis venelaste treener Vladimir Alekno: Meie mehed lähevad platsile tööd tegema, prantslased mängima, oma tegevusest rõõmu tundma. Medalimängus kohtuti uuesti ja siis võitsid venelased. Kumb on tugevam? Ei kumbki. Kord üks, kord teine. Turniiri lõpetamisel laulsid prantslased venelaste auks Kalinkat. Alekno:  Nii oskavad kaotada vaid suured mängijad. Meil pole Prefaxisele midagi laulda, me peame võitma.

 

Autor: Valeri Maksimov