Veerand sajandit tagasi nõustus stuudio Tallinnfilm võrkpallisõprade ettepanekuga teha pooletunnine dokumentaalfilm Ivan Dratšovist. Eesti mainekaim võrkpallitreener oli lahkunud aasta varem, film temast valmis 1991. aastal. Režissööriks oli Elo Tust, stsenaariumi autoriks allakirjutanu. 

Filmivõtted tehti põhiliselt Tallinnas, veel filmiti Võsul ja Vinnis, aga otsustati ära käia ka Leningradis, et intervjueerida Vjatšeslav Platonovit, möödunud sajandi üht võidukamat võrkpallitreenerit kogu maailmas. Leningrad oli Platonovi kodulinn, sage külaline oli ta ka Eestis ja Soomes.

Neevalinnas käis parajasti rahvusvaheline turniir maailma paremate meeskondade osavõtul. Võttegrupp jõudis kohale pressikonverentsi ajaks. Pressikeskuses olid kõik istekohad hõivatud, Eestist tulnud võtsid tagasihoidlikult sisse püstijalakohad tagaseina ääres. 

Pressiusutlus kestis kaua. Võttegrupi liikmed vaatasid ühtelugu kella, sest pressikonverentsiks eraldatud aeg hakkas otsa saama, aga küsimustele ei tulnud lõppu. Täbaraks kiskuva olukorra lahendas Platonov. „Nonii, sõbrad, aitab küll. Näete (ta viipas käega meie suunas), mulle tulid eestlased külla. Kohe tulen teie juurde!” Olime korrapealt tähelepanu keskpunktis.

Platonov oli väga hea kõnemees ja head oli tal rääkida ka Ivan Dratšovist. Saime hulgaliselt väärtuslikku filmimaterjali, televisioon on filmi „Geim Vanjale” palju kordi näidanud. Filmi esitlus toimus Tallinna Kinomajas, rahvast kogunes palju. Ainult ... natuke kurb film sai. Paljud saalisolijad nutsid. Vanja oli neil veel erksa ja aktiivsena meeles. 

Vanja suri 68. eluaastal. Platonov elas veel vähem – 66-aastaseks. Peterburis lõppes pühapäeval X Platonovi mälestusturniir, selle võitis Belgorodi Belogorje, lüües finaalis Valgevene koondist. Dratšovi mälestuseks mängivad Eestis juba ammu vaid veteranid, nende hulgas Vanja õpilased.

Autor: Valeri Maksimov