Mõni aasta tagasi ütles Eesti esindusmeeskonna peatreener Avo Keel: „Eesti koondisse pääsemiseks peab kõva mees olema.” Tol ajal oli meil võrdseid mehi kahe põhikuuiku jagu (Meresaar, Pajusalu, Nõmmsalu, Jago, Kert Toobal, Pupart, Lember, vennad Esnad jt). Ka nüüd ei mahu kõik tahtjad keskpõrandale kokku ja neil ei jääd muud üle, kui kannatlikult oma võimalust oodata.
22-aastane Renee Teppan alustas EM-i valikturniiri Rumeenias teise koosseisu mängijana. Piisas aga Oliver Vennol mõni viga teha, kui Teppan sisse vahetati ja ta häälekalt ennast kehtestama tormas. Oli ilus vaadata, kui ta särtsakalt palli maha tagus, aga teda jagus ka teisi sütitama, murranguhetki tekitama, mängurõõmu nautima. Kas Venno jääb nüüd pingile? Ei, see pole usutav. Rõõmustagem, et meil on kaks võrdset erineva käekirjaga diagonaali, kellest kord särab üks, kord teine.
Mängus Makedooniaga ei tundnud end hästi Keith Pupart. Peatreener Gheorghe Cretu lähetas nurgaründaja kohale koondisega alles kohaneva Rauno Tamme. Ja ei midagi hullu, vaid 187 cm pikkune mees ei vedanud alt, vastupidi, makedoonlased jäid tema löökide takistamisel selgelt jänni. Treeneri silmis kasvas usaldus Tamme vastu kindlasti mitme pügala võrra. Väga kahju, et ta mängu lõpus viga sai. Kas Cretu kutsub nüüd koondisse pikalt põdenud Martti Juhkami? Kui jah, siis tuleb arvestada, et mees on läbinud pika treeningu- ja võistluspausi. Või saab oma võimaluse libero-orientatsiooniga ääremängija Denis Losnikov?
Turniiri staariks tõusis viimase mänguga Robert Täht. Lõpupunktide löömiseks tõstis Kert Toobal vaid talle ja Täht ei eksinud. Samas nägime selgi turniiril, et päevad pole vennad. Üritad ja pingutad, aga midagi head ei sünni. Selliseid mänge tuleb ette pea kõigil võitkondadel, kolm-nulliga lõpevad rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ligi pooled mängud. Kas kõik või mitte midagi – see iseloomustab tähtmängijaidki. Algusest lõpuni ei suuda ebatäpsusi vältida kes tahes, see käib ka sidemängija Kert Toobali, Eesti meeskonna mängija number üks kohta. Meel läheb ärevaks, kui mõtled, mis saab, kui tema peaks eemale jääma. Õnneks teame, et maailmas on üleneljakümneseidki, kes turniiri kasulikema mängija preemiaid koju toovad. Toobal on alles 37...
Reedest (23.09) alates näeme telerist valikturniiri kolme viimast mängu. Reaalne tundub olevat vaid teine koht, mis toob järelturniiril vastaseks vähemalt esimese turniiri tulemuste põhjal Läti meeskonna. Potentsiaalilt on Läti mängijad head, meeskonnana mitte nii head. Aga see kõik on vana info, küllap pakuvad lõunanaabrid seekord midagi üllatavat. Läti meeskonna teiseks treeneriks kutsuti meilegi hästi tuttav Boriss Kolčins, Venemaa koondises ja mitmes superliiga klubis praktiseerinud riialane.
Me ei taha enam kehvapoolse mänguga nappe võite – nagu Rumeenias. Tahame oma võimete maksimumi lähedasi mänge – nagu mullusel EM-i finaalturniiril. Mis teha, oleme ära hellitatud.
Eesti naiskond suutis välja mängida ühe võidu, alistades Soome. Tõenäoliselt on see hetkel meie naiste võimete lagi, Ungari või Poola ületamine olnuks suurüllatus. Igatahes väärib meie naiskond kiitust nagu iga võistkond, mis aasta tippvõistlusel oma parima suudab anda. Rohkema püüdlemine nõuaks aega ja suuremat tähelepanu. Praegu tunnustame naiskonda, mis on tugevam Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast – kui meile lähedase piirkonnaga piirdume. Seda polegi nii vähe.
Autor: Valeri Maksimov
Kommenteeri uudist