85-aastasel Eesti võrkpallil on kuulsusrikas ajalugu

Eesti võrkpallil on kuulsusrikas ajalugu Käesoleval sügisel täitus 85 aastat ajast, mil Eestimaa spordiplatsidel ja -väljakutel alustas oma edukat teed üks huvitav võistkondlik sportmäng - võrkpall. Kuidas aga on möödunud need pikad 85 aastat? Alljärgnevalt mõningaid tähiseid ja noppeid sellelt teelt.

Algus: 1919. aasta sügisel korraldati Tallinnas esimene ametlik turniir, mille võitis üks korraldajaist - Noorte Meeste Kristliku Ühingu Tallinna osakond. 1923. aastal jõuti juba esimeste rahvusvaheliste kohtumisteni. Tartus ja Tallinnas oldi vastamisi kahel korral lätlastega ja võideti mõlemad kohtumised 2:0, kusjuures lõunanaabritele kingiti kahe mängu peale kokku vaid viis punkti. 1925. aasta jaanuaris algasid esimesed Eesti meistrivõistlused, millest võttis osa 21 meeskonda ja 3 naiskonda. Meeste konkurentsis võidutses Tallinna Sport, naistest Tallinna Flora. 1932. aastal võeti ette Euroopa turnee. Teiste seas alistati kaks korda 2:0 ka Tšehhoslovakkia meeskond, keda loeti tollal üheks maailma tugevamaks. Euroopale tutvustati nn. Eesti pallingut - bumerangservi. 

Punalipu all: Esimese Eesti võrkpallurina pääses Nõukogude Liidu koondisesse Aino Huimerind. Tema medalitekappi ehivad 1955. a. Bukaresti EM-i hõbemedal ja kuldmedalid Rahvusvahelistelt Noorsoo ja Üliõpilasfestivalidelt Bukarestis (1953) ja Varssavis (1955). 1957. aastal jõudsid esimesed Eesti võrkpallurid ka N. Liidu meistritiitliteni. Ellen Münter-Leonova küündis selleni Moskva Lokomotiivi ja Toivo Tomson Leningradi Spartaki koosseisus. 1959. aastal jõuti poliitilise sula tulemusel esimese ametliku maavõistluseni. Selle aasta novembris kohtusid nii meie nais- kui meeskond Helsingis põhjanaabrite koondistega. Mõlemal rindel võeti kindel 3:0 võit. Esimese võiduni jõudsid soomlased alles 12 aastat hiljem, kui 1971. aastal alistati Tallinnas Eesti meeskond 3:1. Üldse jõuti nõukogude perioodil pidada 81 rahvusvahelist kohtumist, millest kaks kolmandikku olid võidukad (võidud kaotused: 54-27). 
Liidu meistriteks 1968. aastal tuli Tallinna Kalevi meeskond legendaarse Ivan Dratšovi juhendamisel NSV Liidu meistriks. Eesti võrkpalliajaloo üht silmapaistvamat saavutust aitasid sepistada Peet Raig, Kalle Kukk, Peeter Sepp, Tarvi Uljas, Taivo Uljas, Henn Karits, Juhan Kalamäe, Stanislav Dilaktorski, Ülo Raidma, Mati Jaanus, Dmitri Dratšov, Martin Kraaner, Anti Penu ja Madis Mõõk. Samal aastal avasid oma aastaid kestnud võidutee üleliidulistel noortevõistlustel Eesti noormehed treener Raimund Pundi juhendamisel. N. Liidu koondisse pääses toonase Kalevi koloriitseim kuju Peet Raig, kuid paraku jäid punasärklased 1970. aasta MM-turniiril alles 6. kohale. Küll aga sai neil aastatel alguse meie noorte ja juunioride medalisadu tiitlivõistlustelt. Esimesena sai 1969. a. kodustel Euroopa juunioride meistrivõistlustel (peeti Tallinnas) kuldmedali kaela Uno Tiit. Seda saavutust kordasid kaks aastat hiljem (1971) Barcelonas Viljar Loor ja Avo Tasane. Viljar Loor duubeldas oma kulla veel 1973. a. Voorburgis. Kaks aastat hiljem kuulus võidukasse N. Liidu juunioride EM-koondisesse Andres Karu (1975 München). Esimese õrnema poole esindajana jõudis tiitlivõiduni Marika Kasch, kes kuulus NSV Liidu võidukasse juunioride naiskonda 1979. aasta Madriidi EM-il. Hiljem on Euroopa juunioride meistriks kroonitud veel Jaanus Lillepuu (1982 Münchenis). Kraadi võrra kangemad medalid on aga ette näidata juunioride MM-il võidukasse NSV Liidu esindusse kuulunud Aare Salumaal (Colorado Springs 1981) ja Jüri Rohilaidil (Rio de Janeiro 1977). 

Viljar Loori ajastu: Eesti läbi aegade tituleerituim võrkpallur on Viljar Loor, kes kuulus N. Liidu koondisesse 1975 - 1984, sellest enamuse aega põhirivistuses. Meie olümpiavõitja tuli juba 1975. a. Euroopa meistriks, kuid jäi seejärel ebaõiglaselt välja 1976. a. olümpiaesindusest (Montrealis oli NSV Liit meeste võrkpallis mäletatavasti hõbedal). Järgnevad aastad tasusid selle pettumuse aga kuhjaga OM-i kuld Moskvas 1980, MM-i kullad 1978 Roomast ja 1982 Buenos Airesest, lisaks veel kaks MK võitu (1977 ja 1981) ning kokku viis EM-i tiitlit (lisaks 1975 veel 1977, 1979, 1981, 1983). Alles Loori taandumisel selgus paljudele, kuivõrd fantastiliselt hea mängijaga oli tegemist ja et sellise tasemega esimese tempo ründaja asendamine käib enamusele üle jõu. Viljar Loori kannul jõudis N. Liidu koondisesse ka Jaanus Lillepuu, kes püsis seal pikki aastaid. Tiitlivõistlustele pääses ta paraku vaid korra, tulles 1987 Gentis Euroopa meistriks. Tituleerituim Eesti naisvõrkpallur on Anu Karavajeva. Õpinguaastail Leningradi "Spartaki" koosseisus mängides saavutas ta 1982. aastal koos naiskonnakaaslastega Euroopa Karikavõistluste II koha. Aasta varem võeti hõbe N. Liidu meistrivõistlustelt. Aastatel 1978-1979 võitsid Neevalinna näitsikud Anu kaasabil Punaimpeeriumi võrkpallikarika. 

Taas trikoloori all: Uue iseseisvusaja alguse olulisemaks saavutuseks tuleks pidada Eesti meeskonna kolmandat kohta tugevakoosseisulisel Spring Cupi turniiril 1993 Türgis, kus alistati teiste hulgas neli Euroopa esikümne meeskonda. Aasta varem oli Eesti vastu võetud Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni (FIVB) ja Euroopa Võrkpalliföderatsiooni (CEV) liikmeks. 1999.a. – võrkpalli 80. juubeliaasta meeldivaim üllatus oli aga meie juunioride koondise pääs Tais toimunud MM-finaalturniirile. Alagrupis suudeti pingsas võitluses edestada Soomet, Tšehhit ja Saksamaad. Finaalturniiril võideti avamängus väljakuperemehi (3:1), kuid kaotati Aasia meistrile Iraanile 0:3 ja edasipääsu otsustanud kohtumises eduseisust tugevale Poola meeskonnale 1:3.
Uus hingamine on toimunud uue aastatuhande algul. Meeste Euroopa 2002/2003 meistrivõistluste B-kategooria alagrupis edestati kahel korral Lätit, Gruusiat ja Aserbaid˛aani ning kvalifitseeruti esmakordselt Euroopa kõrgeimasse, A-kategooriasse 22 tugevama meeskonna hulka. 2004.aastal mängitud alagrupis kaotati kahel korral tugevatele Tšehhile ja Ukrainale ning Sloveeniaga mängiti viiki 1:1. Kokkuvõttes saavutati alagrupis 3. koht ja Euroopa reitingus 15.-18.koha jagamine. See on taasiseseisvumise järel Eesti täiskasvanute saalivõrkpalli võistkonna kõrgeim saavutus.
2003.-2004.a. edu klubide võrkpalliplatsil seostub eelkõige ESS Pärnu Võrkpalliklubiga, kes hooajaks 2003/04 tagas meeskonnale koha Euroopa tugevaimas klubisarjas – Indesit European Champions Leage’s 20 parema klubivõistkonna hulgas. Debüüdil eliitsarjas kohtuti kaks korda hilisemate finalistide Prantsuse Tours’iga ja Venemaa Odintsovo Iskraga, samuti Saksamaa Friedrichshafeniga, tulemuseks üks geimivõit sakslastelt ning kuhjaga nii võrkpalli- kui ka korraldajakogemusi.

Olümpiale. Esmakordselt osales rahvusmeeskond 2004.a. Ateena OM-kvalifikatsioonivõistlustel 2003.a. soomlasest vanemtreeneri Pasi Rautio juhtimisel. Esimeses (väljalangemis)ringis kohtuti kodus ja võõrsil Türgiga, keda kodus Pärnus võideti hiilgava mänguga 3:0 ning sama tulemusega kaotati võõrsil. Võrdsete geimide suhte juures oli meie edu kõige napim – 3 mängupunkti, mis viis meeskonna järgmisse ringi – eelkvalifikatsiooniturniirile Soome, Kuopiosse. Kuue võistkonna turniiril mängiti alagrupis koos Soome ja Ungariga. Eneselegi üllatuseks mindi esimeses mängus tugeva Soome vastu juhtima geimidega 2:1, kuid siis hoog rauges ja tuli vastu võtta kaotus 2:3. Järgmisel päeval Ungari vastu enam püssirohtu ei jätkunud ja kuiv kaotus lõpetas seekordse olümpiapürgimuse.

Rannavõrkpall: 1986. aastal hakati Eestis esimeste hulgas N. Liidus harrastama rannavõrkpalli. Järgnenud aastatel toodi N. Liidu meistrivõistlustelt rannavolles korralik medaliloomus. 1994. a. Euroopa rannavõrkpalli meistrivõistlustel saavutasid Avo Keel - Kaido Kreen 7. ja Ela Lillemaa - Tiina Talv 8. koha. 1996 pääsesid ainsate Ida-Euroopa maade esindajatena Atlanta olümpiamängude rannavolle turniirile (24 paari hulka) Keel - Kreen. Samal aastal pärjati Euroopa juunioride meistritiitliga Kadri Kruus ja Evely Vumba. 1998 jäi samast tiitlist vaid kukesamm puudu Kert Toobalil - Mihkel Roosmel, tasuks juunioride EM hõbe. 2000.a. Euroopa juunioride meistrivõistlustelt tõid Eestisse pronksised autasud Mari-Liis Graumann ja Anna-Liisa Sutt. 
Lõppenud OM-tsüklis jäid kirkamaks saavutuseks meespaari Kristjan Kais – Rivo Vesik (alates 2003.a. suvehooaja II poolest, seni Kaarel Kais) punktikohad MK-etappidel ning ülinapp väljajäämine Ateena OM-le kvalifitseerunud 24 paari seast, kokkuvõppes lõpetati OM-hooaeg maailma reitingus ülikõrge – 16.kohaga.

Alanud on uus olümpiamängude tsükkel, mis kulmineerub 2008.a. Pekingi OM-ga. Nii saalivõrkpalli meeskond kui ka meeste rannapaar on sihiku seadnud pääsemisele olümpiaspordi tippvõistlusele, edu ja kannatust sellel teel!

Raul Rähni, uuendanud Henn Vallimäe