See hooaeg minule kui mängijale on olnud kohati raskem nii mõlemas valdkonnas – vaimselt ja füüsiliselt. Alustades sellest, et vigastuste tõttu oleme pidanud oma mänguplaanis tegema mõningaid muudatusi ja vastuvõtu eest kanname hoolt mina ja libero ehk mängime mängus kahe vastuvõtjaga.
Olen enne mänginud ka samamoodi OrPo aegadel, kuid siis oli minu osa ka rünnakul igati suurem. Sel hooajal olen tundnud end tihti kui teine libero platsil, kellele tõstetakse nö vaid ''hädapalle'' ja sellega harjumiseks läks mul väheke rohkem aega. Näiteks Meistrite liigas mõjutas see minu mängu kindlasti palju, sest tippklass on ikkagi tippklass ja hea mängija servib sinna kus on tühi koht ja ilmselgelt mängijale, kes peab pärast vastuvõttu reaalselt jõudma ka ründama. Tulenevalt vastuvõtust kannatas ka rünnak ja siis see asi veereski mängust mängu ja oli kohati võib lausa öelda, et üsna masendav. Kuid ajapikku hakkasin harjuma olukorraga ja ehk see ka loksutas mõnedki asjad paika nii peas kui platsil ja praeguseks on asi jõudnud tagasi sinna, kus nad peaks olema. Mängisin kõik neli poolfinaali juba paremal tasemel ehk olin võistkonnale ka kasulik ründes, mitte ainult vastuvõtul.
Selle hooaja suursündmus LP Viesti tiimile oli kindlasti osalemine selles suure algustähega Meistrite liigas – ikkagi esimene Soome võistkond kes sai sellise võimaluse. Eks on igati loogiline, et nii ajalooline olukord toobki kaasa hulk muid muudatusi, kuid siiski minu seisukoht on, et seekord mõeldi asju liiga suurelt ja sellega kaasnesid ka mitmed pinged klubis, mille all asja sajaprotsendiliselt hästi teha on raske. Hoolimata sellest, et meil tõesti oli väga raske alagrupp, tuleb tõdeda, et oli väga nappe kaotusi, mis tegelikult olid kinni üsna pisikestes detailides. Juhtisime 2:1 seisul veel neljandas geimiski seitsme punktiga Moskva Dünamo vastu ja geimivõidust lahutas meid vaid ehk kuus punkti, kuid siiski ei suutnud geimivõitu endale kallutada. Kas oleks pidanud treener võtma varem aja või oleks pidanud vahetama kedagi ründeliinis? Paraku ei maksa oleks'id midagi ja tuleb lihtsalt leppida olukorraga, et selle geimivõiduga kaotasime me ka mänguvõidu, mis oleks viinud meid edasi CEV Cup-i mängudele.
Vigadest õpitakse ja kindlasti ei kasutanud me kõiki võimalusi ära ja ehk jäi vähegi õnnest puudu, kuid kaasa teha selles nö ,,suures võrkpallis'” oli igati märkimisväärne ja kindlasti üks elu unistusi, mis nüüdseks on siis täitunud. Ma olen alati olnud inimene, kes julgeb unistada ja kes arvab, et paljud asjad üldjuhul jäävad tegemata just seetõttu, et ei arvata nende asjade võimalikkust, kuid isegi mina oma 176 sentimeetriga ei uskunud, et võin mängida maailma tippude vastu Meistrite Liigas. Võita mõne muu maa meistritiitel tundus juba sel ajal ulmeline, aga siin ma olen – jahtimas Soomes oma teist meistritiitlit.
Täna oleme sellel lävel, et tiitel endale välja võidelda. Sel hooajal alustasid kõik veerandfinaalidest ja läbisime need kiirelt ja korralikult 3:0 võitudega LP Vampula üle. Poolfinaalides, olenemata pikast reisist Jõuluvana juurde märtsikuus, olime paremad 4:0 mängudega Woman Volley naiskonnast. Nüüd järgmisel kolmapäeval alustame juba finaalidega! Loodetavasti on saal rahvast täis ja nüüd vaid võiduka lõpuni!
Anu Ennok
LP Viesti Salo