Kolmteist meest seisavad ringis, üks mees kõigub nende keskel jonnipunni kombel juhuslikus suunas. Meeskonnakaaslased püüavad teda kinni. Pärast seda võtavad kõik üksteisel sõrmest kinni ja moodustavad energiaringi. Kahel mehel on raskusi naeru varjamisega. Meeskonnal on külas psühholoog.
Sportlased ei räägi sellisest sündmusest sugugi nii tihti kui tavalisest treeningust, sest psühholoogi kutsumine võib saata signaali meeskonna probleemidest. Üldiselt taibataksegi abi kutsuda just siis, kui asjad ei lähe nii nagu loodetakse ja võite on vähe. Mängib rolli ka see kuidas kaotatakse ja millised on meeleolud. Enne kui meie tiimi psühholoog tuli, oli olukord ikka päris sünge, treenisime palju, aga paremaks asjad ei läinud.
Meie puhul oli põhiline leida kadunud enesekindlus ja hakata toimima kui meeskond, mitte olla kui mängijad eraldi. Teatud hetkeni suutsima mängida tervikuna, kuid igas geimis toimus mingi piirini jõudes lagunemine. Võrkpall aga baseerib paljuski enesekindlusel ja selle leidmisel võib loota psühholoogi abile.
Peale grupisisese usalduse suurendamise võib psühholoog teha ka 1:1 vestlusi mängijatega. Näiteks kunagi Belgias, kui mul oli pikem taastumisprotsess pärast operatsiooni tegin erinevaid teste paberil, kõigepealt vahetult pärast operatsiooni ja siis 2 kuu pärast. Sellest oli tõesti ka abi, kuna see aitas mul endal paremini mõelda oma enesetunde ja meeleolude peale, tunnetada paremini piire ja leida õiget treeningukoormust.
Sport on loomulikult väga võistluslik ning iga asi, mis võib kellelegi anda kasvõi väikese eelise, tasub proovimist. Nii on ka spordipsühholoogia tänaseks rohkem kui 100 aastat vana. Näiteks kirjutasid kaks spordipsühholoogi (Williams ja Nixon) 1932. aastal, et spordis määrab tulemuse oskus oma emotsioone kontrollida. “Kui mängija on vihane, tal on hirm või liiga ärevil, ... siis tema sooritus pole parim võimalikest,” kirjutasid nad.
Ühest raamatust võib aga lugeda, et USA golfimängijad ja hiljem ka Briti jalgpallurid kasutasid halbadest emotsioonidest vabanemiseks ja lõdvestumiseks isegi hüpnoosi abi.
Samal ajal on iga hea treener ka mingil määral psühholoog. Minu jaoks oli selline psühholoogitunnetusega treener näiteks Laimons Raudsepp. Ta uskus mängijatesse, leidis alati positiivseid asju, mida tunnustada ning suutis meeskonnana mängima panna ka neid, kes polnud tehniliselt väga head. Kindlasti on hea psühholoog ka praeguna koondise peatreener Gianni Cretu, kes on suhtlejana avatud ja tunneb ka ise huvi mängijate meeleolu vastu, oskab õigel ajal sundida ja õigel ajal kiita.
Väga suur roll on minu arvates ka füsioterapeudil, lühendatult lihtsalt “füsiol”. Nad võivad olla kõige informeeritumad isikud meeskonnas. Kui on avatud füsioterapeut ja sa tead, et su jutt jääb sinnasamasse lauale, siis võib temast saada hinnatud tegelane. Rasketel hetketel aitab kindlasti väga palju. Põhiline ongi, et saad ära öeldud,mis häirib.
Minul on näiteks väga hea kontakt olnud Urmas Heinmetsa ja koondis pikaajalise füsio Gardo Mardustega. Mõlemad on muhedad ja ausad mehed, kelle vastu on suur usaldus. Füsio on tihti üks olulisemaid lülisid treenerite ja mängijate vahel.
Iga väljastpoolt sporti või konkreetset spordiala tulnud psühholoogi väljakutseks on ilmselt ka mängu mõistmine. Näiteks alguses kirjeldatud juhtumi puhul rääkisin psühholoogile pika jutu. “Kas sa mõtlesid seda,” küsis ta ning esitas mingi keerulise teooria sellest, mida ma võisin mõelda. “Ei, mõtlesingi just seda, mida ütlesin,” vastasin.
Kõige parem psühholoog on aga muidugi võit. Probleemid lahtuvad mõneks ajaks võluväel. Kui aga ei lähe hästi, tulevad hõõrumised esile. Trennides ja koosolekutel on väga teravaid ütlemisi ja situatsioone, ka rusikad püsti olukordi. Ja midagi pole teha, pea 20 inimest töötavad koos, inimesed ja iseloomud on erinevad. Kes ei räägi midagi, kes räägib koguaeg, kes valdab ainult seljataga rääkimise kunsti, kes ei suuda keskenduda jne.
Tähtis on ka probleemide mõtestamine oma peaga. Näiteks olen aastate jooksul jõudnud mõnede mõteteni,mis vähemalt minu jaoks töötavad, ehk on neist abi ka lugejal:
- Tunne ennast ja oma piire. Kui sul ikka mõni sooritus pole trennis kunagi välja tulnud, siis ilmselt pole seda mõtet ka oluliselt mänguhetkel proovida.
- Ära mõtle kogu aeg vigadele, mida sa kardad teha, sest see suurendab võimalust, et see ka juhtub.
- Õpi usaldama oma meeskonnakaaslasi. Isegi kui neil on omad vead, siis neid vigu tundma õppides ja teatud piirini aktsepteerides, on võimalik saavutada häid tulemusi
Kert Toobal
Inegöli Belediyespor